Tampere, Rasmuselt

Esmajärjekorras siirad kaastundeavaldused Kaberneeme ohvrite lähedastele.

Edasi aga muljeid Tamperest, mis õnnetu sündmusega samal ajal oli.

Startisime reedel juba harjumuspäraselt jama ilmaga kodumättalt Eestimaalt, vihma sadas Tallinnani ja ka Soomes kiirteel kihutades oli ilm kurjakuulutav homse võistluse suhtes. Mingi ime läbi leidsime hotelli Tampere suburbiast kiiresti üles, tänuavaldused siinkohal TomTomile. Hommikul saime kenasti rootsi lauas süüa (mis on võrreldes Slovakkiaga juba suur edasiminek) ja võistluspaika sõitsime puhanutena, tunne oli hea... Ilm ei olnud hea. Laine kerkis harku-sarnaseks ja küljetuul kakkus paati raja peal viltu. Aeg-ajalt sadas ka vihma ja keset seda ligast roppust läksime esimesse starti (juuniorid K-2 500m). Stardipauk käis ja aer lendas. Kaarli käest paraku. Ajaliselt sõitsin nii aeglaselt viit sotti viimati poiste d-klassis vist =). Aga õnneks regasime end ka meeste sõitu, mis 15 mintsi pärast algas. Seal läks start võrreldes eelmisega hästi ja tõmbasime põtradele koti pähe. Siiski oli sõit paras piin, sest külma vihmaga tõmbas lihas kohe kinni ja viimased 200m oli paneel. Lasime lõpu tempo pealt nagu Narva sprinterid, mis ilmselt nägi päris kole välja. Aeg tuli jama nagu sitale ilmale kohane. Aga võit on võit. Saime kätte ka esimesed plönnid, kusjuures autasustamisele jooksime otse riietusruumist (mina nagu mingi parm paljajalu ja dressides). Edasi tuli Kaarli 1000m ühesel, kuhu ma õnneks minema ei pidanud. Ilm suutis siiski veel sitemaks minna ja ma nautisin Kaarli piinlemist soojas autos Green Day saatel :). Pidu jäi aga lühikeseks, sest pooleteise tunni pärast pidime kahesega pikka maad sõitma minema. Konkurendid olime 500 peal ära hirmutanud ja pika maa peal lasime uhkes üksinduses oma ringid ära... Ja finišis öeldi, et üks ring on veel. No mitä f***i nyt, oli reageering, aga sõitsime kohusetundlikult ka viimase ringi, mille lõpuks said ka korraldajad aru, et meil tegelikult oli distants juba läbi. Selle kompenseerimiseks saime lisaks plönnidele ka kokkupandavad (padjaga!) toolid. Jäime esimese päevaga tänu toolidele ülirahule. Edasi juhatasid meid mingid Soome aerutüdrukud (kes algusest peale väga aktiivselt suhtlemas käisid) meid kuskile buffet-restosse, kus saime 10 euro eest pizzat ja muud head-paremat nii palju kui tahtsime näost sisse ajada. Pärast tunnist söögiorgiat oli meil väga paha olla ja läksime hotelli seedima. Õhtul läksime veel linna peale kolama ja reidikaid tegema =). Hotellis saabus aga kurb sõnum Markelilt, kes Eesti sündmusi vahendas.

Teine päev algas hotelli rootsi lauas, kus isu oli minimaalne eilse buffet' pärast. Pressisime siiski mõned võileivad endale sisse ja läksime järve äärde. Ilm oli (üllatus-üllatus) paranenud. Tuul oli väiksem ja vesi oli sile. Esimene start oli 200m juuniorid, mille me soojendussõiduna läbisime. 10 mintsi pärast startisime meestega. Et aga me pole harjunud koha pealt startima nagu se Soomes tavaks on (!), siis jäime paadiga kohe maha. Distantsisõiduga uhasime teisele kohale, aga mingid soome pässid olid siiski kiiremad, ise rahule ei jäänud. Ja siis tuli minu ühene... Tegin juba soojenduse ajal lolluse, sest harjutasin niigi hommikusest pumbast sooja lihasega starte, aga oleks pidanud distantsisõitu laskma ja paadiga harjuma. Et ma käisin viimati ühesega vee peal Eestis, ei lülitunud ma korralikult ühese peale ümber. Start oli vägev, aga kui tavaliselt läheb raskeks 350m peal, siis nüüd läks 100m peal. Sellest pisiasjast end mitte häirides pressisin 400ni kinnise triitsepsi ja seljaga, aga see oli ka minu maksimum. Tulemus (mida on väga mark tunnistada) oli teine koht. Kahese tonnis oli tunne juba parem ja omast arust tegime supersõidu. Nagu tavaliselt, kui tunne on hea, siis kunagi head aega ei tule. Nii ka seekord. Leppisime ajaga ja panime end ühese pikaks maaks valmis. Paras tüdimus oli juba tekkinud, sest sõite oli juba 4 tükki selja taga. Stardis läks mul kohe raskeks, aga õnneks oli sõber Kaarel mu kõrval, kellele ma end lainele haakisin. Enne esimest pööret mõtlesin veel kahele juhtivale soomlasele jelgavat teha ja sisekurvi süstida. Mu projekt siiski ebaõnnestus ja ülejäänud distantsi lasime kahekesi kahe soomlase järel (vahe kogu aeg mingi 50m). Ühele lainele ujunud juuniorile suutis Kaarel siiski minu ebaõnnestunud üritust korrata ja seekord edukalt. Kaarel pressis vaest poissi 20m pöördest edasi ja siis küttis kiirendusega mulle järgi. Minul oli muidugi nalja nabani. Lõpus tegime sümboolse spurdi ja oligi sõit läbi. Siis kobisime sauna ja järve ujuma ning sültidena mõtlesime, et täna buffet ei taha. Läks siiski teisiti. Hiina toidu buffet's sõin end jälle täiesti täis ja siis tuli hiinlasest kelner magustoiduga. Pressisin ka selle sisse ja kogu tee Tamperest Helsingisse oli mul paha olla. Helsingis tegime linnaekskursiooni ja siis laivalle. Edasi möödus kõik koduselt. Kõht on siiamaani hiina toitu täis...