Sõit algas, nagu ikka, läbi imekauni ja vahelduva maastikuga Poolaga, mida saatsid lugematud rekkakolonnid. Ehk juba esimese päeva lõpuks oli kopp sõidust ees. Õnneks oli juhte palju ja mööda saksa autobahne olime suht käbedalt järgmise päeva pärastlõunaks Lienzis, Austrias. Sealt oleks pidanud teoreetiliselt stardinumbrid saama, aga selle asemel vahtisime vägevat linnasprinti, kus igast maanurgast suusaässasid kohale oli tulnud. Pärast seda kimasime juba mägiteid pidi oma ööbimiskohta Obertilliachi lähedal ja määrisime suusad homseks maratoniks (mis oli suht muutliku temperatuuri tõttu väheke keeruline ettevõtmine meiesuguste amatööride jaoks). Ise lootsin muidugi paaristõukele, kui suusad pole just see, mida määrdepakend lubab (unique grip).
Hommik oli vägev: päike säras, eile pimedas olnud mäed paistsid aknast sisse ja suviselt mõnus sõnnikulebra oli ilusti üleval. Pärast hommikuomletti võtsime suusad ja sõitsime bussiga starti, mis 2 kiltsi meie majast oli. Bussiaknast sai, mokk töllakil, mägede vägevust edasi imetleda. Maraton ise pidi olema 42km pikk ja kogu pull pidi merepinnast jääma umbes sinna 1200-1450m vahele. Asja nimi oli muide DolomitenLauf. Niisiis starti, suusad alla ja pauku ootama. Kiire vestlus ja arutlus määrde üle käis veel mõne eestlasega, kes starti oli sattunud. Stardipauk lasti mingi vägeva kahuriga, nii et trummikile vajas natuke aega taastumist. Profiil kulges esimesed 20km valdavalt mööda serpentiine allamäge, mis oli suhteliselt positiivne ja loomulikult kiire, aga pani veits muretsema, sest finiš asus stardiga samas kohas (=samal kõrgusel). Ja nii oligi: pärast 20km toidupunkti, kus ainult mingit teelurri jagati, algas vägev tõus, mis oli nii 5-10km pikk ja ronis stardiga samale kõrgusele tagasi. Panustasin paaristõukele ja lisaks sellele, et isalt eest minema rebisin, möödusin ka pea poolesajast kirevate kostüümide ja suuskadega konkurendist. Pärast tõusu tegi rada ligi pool esimesest ringist uuesti ja viimane kilomeeter kulges mäe varjus, kus ei pidanud, ei libisenud ja oli muuhulgas ka jube külm. Finiš saabus niisiis vaevaliselt, aga sõidu lõpus ei saanud kurta: aeg oli 2:33:54,57, kaotust võitjale (Rezac Stanislav CZE) 46min ja 13,1 sek. Koht oli (ligi 500-st) 175. ja juuniorites lõpuprotokolli järgi 1. Härra peaministrile tegin õnneks ära :)
Teisi eestlasi, kes osalesid: (koht ja nimi)
71 Illaru Tonu
122 Lilienthal Marko
132 Liive Sandor
261 Ansip Andrus
Järgmisel päeval pidi olema Main Race: 60km vabatehnikas, mis aga kehvade lumeolude tõttu Lienzist klassikarajale kolis. Iseenesest polnud mul eilsest surisevate lihastega 18km-se lühendamise vastu mitte midagi. Rada oli ka tuttav ja oskasin juba oodata vägevat tõusu ja jubedat lõpusirget. Et aga klassikat saab ilusti soones sõita, siis ei osanud ma väga oodata, et uisumaraton võib kaldus rajapinna tõttu isegi raskemaks osutuda. Kogu profiil oli niisiis sama, aga pool maratonist tuli veidralt viltu sõita, mis kohalikel suht käpas oli, aga mulle parajaid probleeme tekitas. Lõpuks sai minu uisumaratonist paaristõukemaraton, mistõttu finišis oli lailihas ja triitseps omadega kinni mis kinni. Lisaks olime suusad määrinud Lienzi ilmateate järgi, mis tunduvalt soojemat ilma lubas. Et aga asukoht muutus, siis pidi leppima mitte just kõige libedamate suuskadega (aega ümbermäärimiseks väga polnud, rääkimata viitsimisest). Eriti andis vale määre tunda juba tuttaval kilomeetrisel lõpusirgel, kus oli tunne, et võiks uisusuusaga klassika peale üle minna. Aeg ei olnud seega uisu kohta väga hiilgav, aga olude kohta siiski päris rahuldav: 2:23:54,5, kaotust võitjale (Santus Fabio ITA) 49 min ja 43,13 sek. Koht oli üldarvestuses 236.-s Jun-M 1.
Eestlastest kaaskannatajaid: (koht ja nimi)
107 Kivila Dag
129 Pool Hannes
174 Kikkas Reelika
184 Liive Sandor
199 Kikkas Reedik
204 Reisenbuk Raivo
Kokkuvõttes igati vägev(ad) ja korralik(ud) maraton(id) ja lisaks postkaardimaastik ning päikesepaiste. Kellel tekkis huvi ja tahtmine järgmiseks aastaks, siis lisainfi saad siit.
Lisaks veel tulemused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar