Mida inimesed arvaksid kui Eestis oleks ka teatevõistus, kas siis eraldi võistlusena või meistritiitli eest. Distants oleks siis 4x200 ja ilma vanuseklassideta. Üks probleem oleks muidugi nende startidega kuna paatide joonele saamisega oleks suht raskusi, aga teoorias täitsa korraldatav. Küll peale esimesi mahavõtmisi rahulikumaks muututakse. Hea koht oleks muidugi anne kanal kuna ilmaga seal probleeme väga ei ole, aga seal on takistuseks pigem madal põhi ja kinnikasvamine nagu ma aru saand olen.
Võiks ju olla mõni lühema distantsi võistlus ka Eestis, suht kopa ette visand need pikad maad juba. Igatahes ootan arutlusi sel teemal.
Aerulaud.ee
teisipäev, 31. august 2010
esmaspäev, 30. august 2010
EMV maratonis
04.09.2010 Tartus (25km) start kell 11.00 TÜASK- i paadisillalt.
Sõidetakse 5 x 5km ringil kahe ülejooksuga.
Sõidetakse 5 x 5km ringil kahe ülejooksuga.
5k start Poolas
Sirvisin pildimaterjali MMist ja sattusin peale 5000m stardile, kus obviously tehti valestart. Meie sõber Kristaps Zalupe ei jäänud aga niisama vahtima. Ei tea, kus see mees küll sellist starti harjutas?
Eestikatest võib ka kasu saada...
kolmapäev, 25. august 2010
reede, 20. august 2010
MM Poznanis
Kes Poolas just võistlust vaatamas pole, aga tahaks siiski asjadega kursis olla, siis MMi tulemused peaksite leidma siit.
Ja kellel on võimalik Eurosporti vaadata, siis sealt näeb ka, tänane teine ülekanne algab Eesti aja järgi 18.00
Homme laupäeval on kell 11.00 ja 14.00 ja pühapäeval kell 11.15; 12.30; 13.30 ja 17.45
Ja kellel on võimalik Eurosporti vaadata, siis sealt näeb ka, tänane teine ülekanne algab Eesti aja järgi 18.00
Homme laupäeval on kell 11.00 ja 14.00 ja pühapäeval kell 11.15; 12.30; 13.30 ja 17.45
pühapäev, 15. august 2010
Väike seiklusjutt
Elasid kord kaks päkapikku sügaval metsa sees, seitsme maa ja mere taga umbes 180 kilomeetri kaugusel kurjast kuningannast Edgar Savisaarest. Need päkapikud olid väga aktiivsed ja tegelesid sellise muinasjutulise spordialaga nagu aerutamine. Esimese päkapiku nimi oli Peeter ja teisel nimeks Marek. Kuna Peeter oli Marekist palju vanem ja elukogenum, siis tegeles ta oma harrastuse kõrvalt ka rahateenimisega, samal ajal kui Marek veetis rõõmsalt aega arvuti taga ja magamisega. Ühes asjas olid nad aga väga sarnased, nimelt meeldis neile mõlemale istuda paadis ja liigutada ennast mööda veekogusi edasi mingi pulgaga mille otsad läksid laiemaks. Neile meeldis see tegevus isegi nii väga, et ükspäev nad otsustasid seda teha lausa ühes paadis ja olla selles parem kui kõik teised päkapikud. Nii nad siis sõitsidki päevast päeva ühes paadis, üritades parandada oma kiiresti sõitmise oskust. Ühel päeval, enne ühiselt paati istumist tekkis aga vanemal päkapikul Peetril idee minna sellise müstilise järve peale nagu Saadjärv. Kuna idee tundust huvitav siis oli ka päkapikk Marek kohe nõus selle paigaga ja nii seatigi paat vankri peale ja seda vankrit valiti vedama hobune nimega Audi. Kogu see tee võttis aega seitse päeva ja seitse ööd, kuid ilm oli hea ja kogu teekond tundus minevat palju kiiremini. Vahepeal sõitis küll hobune liiga kiiresti ja paat tahtis vankri pealt ära minna kuid kerge peatuse ajal sätiti kõik korda ja teekond võis jätkuda. Kohale jõudes ootas neid veekogu ees palju inimesi, nii noori kui vanu, kes kõik nautisid vees sulistamist. Päkapikud sidusid aga paadi reipalt lahti ja järjekordne treening võis alata. Sõideti siis kilomeeter, sõideti kaks, kuid miskit nagu oleks valesti. Kaldale jõudes sättisid päkapikud oma istmeid ja jalapuid ning mindi uuele katsele. Peale kolmandat seadistust leiti, et see on kõige parem ja peale viimast kiirendust otsustati natuke peale sõita kuna iga päkapikk teab, et lihastesse kuhjunud jääkained tuleb sealt välja saada. Kohe peale trenni algust oli aga ilm hakanud muutuma halvemaks, taevas muutus mustaks ning Zeus pildus valgeid nooli taevast, mis tekid maad tabades koledat lärmi. Pealesõidult tagasi tulles muutus aga asi eriti hulluks. Nimelt tuul oli muutunud väga tugevaks ja vihm väga teravaks, kohati oli isegi ette nägemisega probleeme. Kuna päkapikud aga sellise ilmaga arvestanud ei olnud, siis põlled vedelesid ilusti koduküla baasis. Peagi oli paat vett täis ja edasi liikumine vägagi raskendatud ning koos jõuti otsusele, et paadist tuleb väljuda selle allesjäämise nimel ning teekonda jätkati ujudes. Kaldani oli umbes viissada meetrit nii et ujuti usinalt. Möödus esimene päev, möödus ka teine ja lõpuks kolmeteistkümnendal päeval jõuti kohale. Päkapikud olid endiselt rõõmsad ja lõbusas tujus, eriti selle üle et keegi nende äpardust pealt ei näinud mis oleks nende maine rikkunud igaveseks. Kuna ilm oli pika ujumisel paremaks muutund, seoti paat uuesti vankri peale ja tagasisõit võis alati. Koju, seitsme maa ja mere taha jõudes võeti paat uuesti maha ja kuna selline seiklus polnud nende võiduhimu veel nõrgemaks teinud, siis lepiti kokku uue treeningu aeg. Peale seda mindi lahku, päkapikk Peeter läks hobust nimega Audi koju viima, Marek läks aga kohalikku põllumehe, kelle nimi oli Konsum, juurde vajalikke toitaineid muretsema ning mõlemad jõudsid ilusti koju sellelt raskelt ja pikalt seikluselt. Kui nad veel surnud pole, on nad veel ikka enda kodudes, söövad, puhkavad ning valmistuvad järgmiseks treeninguks.
laupäev, 14. august 2010
Tõsine avastus
Hakkas siis minul igav ja mõtlesin, et vaataks ajaviiteks videosi youtubest. Chillisin siis ja järsku sattusin ühe päris huvitava video peale ja siis tekkis küsimus, et kas kõik Tartlased on sama "targad" :D
Kliki siia
Kliki siia
kolmapäev, 11. august 2010
MM Poola, Poznan
esmaspäev, 9. august 2010
reede, 6. august 2010
esmaspäev, 2. august 2010
Kokkuvõte minu poolt
Niih, võistlused siis selleks korraks läbi, päev kosunud ja nüüd siis võib ka väikese kokkuvõtte teha. Alustades siis võistlusvälistest asjadest.
1)Hotell -- Kõik oli täitsa mugav peale selle, et ei olnud konditsioneeri. Sellepärast pidi aken 24/7 lahti olema, et natukenegi õhku saada ja tänu sellele sai nautida nii päeval kui öösel kohalike kiirendajate võidusõite, mis alguses küll häiris, kuid lõpupoole harjus juba ära ning esimene öö kodus magama minnes oli täitsa imelik kohe olla, et miski on nagu puudu, kuidagi vaikne. Magama sai jääda ainult märja rätiku abil, mida sai öö jooksul korduvalt peale sätitud uuesti, nii et võistluse lõpuks vaevas mind vähemalt juba kerge unepuudus.
2)Transport -- Kuna linn on suur ja liiklus tihe, siis on raske öelda, et kuidas oleks saanud seda paremaks teha. Kohalejõudmise aeg kõikus 18 minuti ja rekordilise ühe tunni vahel. Osadel bussidel puhus küll külma õhku, aga enamustel selline luksus ikkagi puudus ja kui ikka buss higist nõretavaid sportlasi täis on, siis kujunes sõit ikkagi parajaks piinaks. Bussist väljumine oli justkui taevalik kingitus, "värske" õhk ikkagi mõne kerge tuulepuhanguga.
3)Võistluspaik -- Selle üle väga kurta ei saa, kuigi Kreekas asuva Schinias`e kompleksi vastu ei saa. Mulle vähemalt tundus, et stardiprotokollid jõudsid natuke suure hilinemisega ning ka jagatav joogivesi oleks võinud natuke jahedam olla, mitte selline et viska teepakike sisse ja voilaa, ongi soe tee olemas. Mulle isiklikult ei meelding ka üldine paigutus seal, ruumi oli väga palju, aga samas oli kõik väga väikse ala peale kokku pakitud, aga see on juba kanali planeerijate apsakas, nagu ka need lamavad politseinikud seal, tänu millele ma vist endale soojendusjooksul varbasse koos suure verejooksuga ka mõra sain.
4)Avatseremoonia -- No kui nüüd päris aus olla siis puhas jama. Kogu tekst oli vene keeles ja seetõttu suurem osa inimestest lihtsalt vaatas lolli näoga ja plaksutas siis kui venelased seda tegid. Võrreldes eelnevate aastatega oli ikka väga mannetu ja juba 10min peale algust tekkis soov lahkuda.
5)Minu esinemine -- Ütleme nii, et suht pettumus. Lootsin kohta A finaalis ja kui täpsem olla siis esimese 7 hulgas ja tean, et oleme ka selleks võimelised, aga midagi jäi puudu ja seepärast ka koht B finaali 7. Võibolla oli probleem väheses kokkusõidus, närvide ülekeemises või siis lihtsalt kehv vorm. Pamp oli küll hommikustest ühese ja kahese sõitudest väsind, kuid see ei õigusta siiski nii kehva tulemust. Eks peab nüüd millalgi treeneriga üle vaatama asjad ja siis vastavalt tegutsema.
6)Autosõit -- Sinnasõidust ma juba kirjutasin, nii et nüüd paar sõna tagasisõidust, mis oli ikka palju leebem kui minek. Temperatuur oli madalam ning uni suurem ja seetõttu möödusid esimesed 6h väga kiiresti ja halba teed ei pannudki eriti magades tähele. Ühte suurt hüpet oli muidugi võimatu maha magada(õnneks ma sel korral istusin, nii et ribid jäid terveks). Selle hüppe jooksul said tugevaid põrutusi vitsuti pea, mis lendas vastu tagumist pidurituld ja rindkere mille peale ta kukkus peale piduritulega kokkusaamist ning minu vasak põlv mis tegi lähemalt tutvust istme seljatoega, peale mida ta mingit aega enam sirgu minna ei tahtnud. Kõigest sellest võitis aga pamp, kes sai väga toreda õhulennu. Piirilt sai igatahes seekord kiiresti üle, kõigest 2h kui ma õigesti mäletan. Saime ka uue sõbra seal endale, nimelt toodi bussi narkokoer, kes tundus väga unise olekuga ja ei paistnud eriti huvitatud olevat sellest nuuskimisest. Samas ma ei oleks ise ka eriti rõõmus vist kui mind keset magamist üles äratatakse, rihm kaela pannakse ja öeldakse, et mine nuusuta nüüd seda autot. Igatahes sealt me pääsesime läbi ja jõudsime ilusti Tartu kus me panime paadi järgmise auto peale ja sõitsime Pärnu. Koju jõudsin igatahes enne kella 5 ja suht unisena. Kuna unerütm on täitsa ilusti paigas praegu, siis silmad tulid lahti juba kell 10, nii et täna tuleb vist hea uni vähemalt.
Kokkuvõttes siis suht negatiivne kommentaar minu poolt mis võib suuresti tulla pettumusest ja kõrgematest ootustest, aga mis teha, peagi tuleb hakata valmistuma järgmiseks hooajaks ning üritada parandada oma tulemust kas siis suuremate treeningkoormustega ja parema vaimse ettevalmistusega või siis vormi ajastamisega. Praegu aga tuleb treeningutest viimane kiirus välja pigistada, et eestikatel võimalikult hea tulemus välja sõita.
1)Hotell -- Kõik oli täitsa mugav peale selle, et ei olnud konditsioneeri. Sellepärast pidi aken 24/7 lahti olema, et natukenegi õhku saada ja tänu sellele sai nautida nii päeval kui öösel kohalike kiirendajate võidusõite, mis alguses küll häiris, kuid lõpupoole harjus juba ära ning esimene öö kodus magama minnes oli täitsa imelik kohe olla, et miski on nagu puudu, kuidagi vaikne. Magama sai jääda ainult märja rätiku abil, mida sai öö jooksul korduvalt peale sätitud uuesti, nii et võistluse lõpuks vaevas mind vähemalt juba kerge unepuudus.
2)Transport -- Kuna linn on suur ja liiklus tihe, siis on raske öelda, et kuidas oleks saanud seda paremaks teha. Kohalejõudmise aeg kõikus 18 minuti ja rekordilise ühe tunni vahel. Osadel bussidel puhus küll külma õhku, aga enamustel selline luksus ikkagi puudus ja kui ikka buss higist nõretavaid sportlasi täis on, siis kujunes sõit ikkagi parajaks piinaks. Bussist väljumine oli justkui taevalik kingitus, "värske" õhk ikkagi mõne kerge tuulepuhanguga.
3)Võistluspaik -- Selle üle väga kurta ei saa, kuigi Kreekas asuva Schinias`e kompleksi vastu ei saa. Mulle vähemalt tundus, et stardiprotokollid jõudsid natuke suure hilinemisega ning ka jagatav joogivesi oleks võinud natuke jahedam olla, mitte selline et viska teepakike sisse ja voilaa, ongi soe tee olemas. Mulle isiklikult ei meelding ka üldine paigutus seal, ruumi oli väga palju, aga samas oli kõik väga väikse ala peale kokku pakitud, aga see on juba kanali planeerijate apsakas, nagu ka need lamavad politseinikud seal, tänu millele ma vist endale soojendusjooksul varbasse koos suure verejooksuga ka mõra sain.
4)Avatseremoonia -- No kui nüüd päris aus olla siis puhas jama. Kogu tekst oli vene keeles ja seetõttu suurem osa inimestest lihtsalt vaatas lolli näoga ja plaksutas siis kui venelased seda tegid. Võrreldes eelnevate aastatega oli ikka väga mannetu ja juba 10min peale algust tekkis soov lahkuda.
5)Minu esinemine -- Ütleme nii, et suht pettumus. Lootsin kohta A finaalis ja kui täpsem olla siis esimese 7 hulgas ja tean, et oleme ka selleks võimelised, aga midagi jäi puudu ja seepärast ka koht B finaali 7. Võibolla oli probleem väheses kokkusõidus, närvide ülekeemises või siis lihtsalt kehv vorm. Pamp oli küll hommikustest ühese ja kahese sõitudest väsind, kuid see ei õigusta siiski nii kehva tulemust. Eks peab nüüd millalgi treeneriga üle vaatama asjad ja siis vastavalt tegutsema.
6)Autosõit -- Sinnasõidust ma juba kirjutasin, nii et nüüd paar sõna tagasisõidust, mis oli ikka palju leebem kui minek. Temperatuur oli madalam ning uni suurem ja seetõttu möödusid esimesed 6h väga kiiresti ja halba teed ei pannudki eriti magades tähele. Ühte suurt hüpet oli muidugi võimatu maha magada(õnneks ma sel korral istusin, nii et ribid jäid terveks). Selle hüppe jooksul said tugevaid põrutusi vitsuti pea, mis lendas vastu tagumist pidurituld ja rindkere mille peale ta kukkus peale piduritulega kokkusaamist ning minu vasak põlv mis tegi lähemalt tutvust istme seljatoega, peale mida ta mingit aega enam sirgu minna ei tahtnud. Kõigest sellest võitis aga pamp, kes sai väga toreda õhulennu. Piirilt sai igatahes seekord kiiresti üle, kõigest 2h kui ma õigesti mäletan. Saime ka uue sõbra seal endale, nimelt toodi bussi narkokoer, kes tundus väga unise olekuga ja ei paistnud eriti huvitatud olevat sellest nuuskimisest. Samas ma ei oleks ise ka eriti rõõmus vist kui mind keset magamist üles äratatakse, rihm kaela pannakse ja öeldakse, et mine nuusuta nüüd seda autot. Igatahes sealt me pääsesime läbi ja jõudsime ilusti Tartu kus me panime paadi järgmise auto peale ja sõitsime Pärnu. Koju jõudsin igatahes enne kella 5 ja suht unisena. Kuna unerütm on täitsa ilusti paigas praegu, siis silmad tulid lahti juba kell 10, nii et täna tuleb vist hea uni vähemalt.
Kokkuvõttes siis suht negatiivne kommentaar minu poolt mis võib suuresti tulla pettumusest ja kõrgematest ootustest, aga mis teha, peagi tuleb hakata valmistuma järgmiseks hooajaks ning üritada parandada oma tulemust kas siis suuremate treeningkoormustega ja parema vaimse ettevalmistusega või siis vormi ajastamisega. Praegu aga tuleb treeningutest viimane kiirus välja pigistada, et eestikatel võimalikult hea tulemus välja sõita.
Tellimine:
Postitused (Atom)