Väike seiklusjutt

Elasid kord kaks päkapikku sügaval metsa sees, seitsme maa ja mere taga umbes 180 kilomeetri kaugusel kurjast kuningannast Edgar Savisaarest. Need päkapikud olid väga aktiivsed ja tegelesid sellise muinasjutulise spordialaga nagu aerutamine. Esimese päkapiku nimi oli Peeter ja teisel nimeks Marek. Kuna Peeter oli Marekist palju vanem ja elukogenum, siis tegeles ta oma harrastuse kõrvalt ka rahateenimisega, samal ajal kui Marek veetis rõõmsalt aega arvuti taga ja magamisega. Ühes asjas olid nad aga väga sarnased, nimelt meeldis neile mõlemale istuda paadis ja liigutada ennast mööda veekogusi edasi mingi pulgaga mille otsad läksid laiemaks. Neile meeldis see tegevus isegi nii väga, et ükspäev nad otsustasid seda teha lausa ühes paadis ja olla selles parem kui kõik teised päkapikud. Nii nad siis sõitsidki päevast päeva ühes paadis, üritades parandada oma kiiresti sõitmise oskust. Ühel päeval, enne ühiselt paati istumist tekkis aga vanemal päkapikul Peetril idee minna sellise müstilise järve peale nagu Saadjärv. Kuna idee tundust huvitav siis oli ka päkapikk Marek kohe nõus selle paigaga ja nii seatigi paat vankri peale ja seda vankrit valiti vedama hobune nimega Audi. Kogu see tee võttis aega seitse päeva ja seitse ööd, kuid ilm oli hea ja kogu teekond tundus minevat palju kiiremini. Vahepeal sõitis küll hobune liiga kiiresti ja paat tahtis vankri pealt ära minna kuid kerge peatuse ajal sätiti kõik korda ja teekond võis jätkuda. Kohale jõudes ootas neid veekogu ees palju inimesi, nii noori kui vanu, kes kõik nautisid vees sulistamist. Päkapikud sidusid aga paadi reipalt lahti ja järjekordne treening võis alata. Sõideti siis kilomeeter, sõideti kaks, kuid miskit nagu oleks valesti. Kaldale jõudes sättisid päkapikud oma istmeid ja jalapuid ning mindi uuele katsele. Peale kolmandat seadistust leiti, et see on kõige parem ja peale viimast kiirendust otsustati natuke peale sõita kuna iga päkapikk teab, et lihastesse kuhjunud jääkained tuleb sealt välja saada. Kohe peale trenni algust oli aga ilm hakanud muutuma halvemaks, taevas muutus mustaks ning Zeus pildus valgeid nooli taevast, mis tekid maad tabades koledat lärmi. Pealesõidult tagasi tulles muutus aga asi eriti hulluks. Nimelt tuul oli muutunud väga tugevaks ja vihm väga teravaks, kohati oli isegi ette nägemisega probleeme. Kuna päkapikud aga sellise ilmaga arvestanud ei olnud, siis põlled vedelesid ilusti koduküla baasis. Peagi oli paat vett täis ja edasi liikumine vägagi raskendatud ning koos jõuti otsusele, et paadist tuleb väljuda selle allesjäämise nimel ning teekonda jätkati ujudes. Kaldani oli umbes viissada meetrit nii et ujuti usinalt. Möödus esimene päev, möödus ka teine ja lõpuks kolmeteistkümnendal päeval jõuti kohale. Päkapikud olid endiselt rõõmsad ja lõbusas tujus, eriti selle üle et keegi nende äpardust pealt ei näinud mis oleks nende maine rikkunud igaveseks. Kuna ilm oli pika ujumisel paremaks muutund, seoti paat uuesti vankri peale ja tagasisõit võis alati. Koju, seitsme maa ja mere taha jõudes võeti paat uuesti maha ja kuna selline seiklus polnud nende võiduhimu veel nõrgemaks teinud, siis lepiti kokku uue treeningu aeg. Peale seda mindi lahku, päkapikk Peeter läks hobust nimega Audi koju viima, Marek läks aga kohalikku põllumehe, kelle nimi oli Konsum, juurde vajalikke toitaineid muretsema ning mõlemad jõudsid ilusti koju sellelt raskelt ja pikalt seikluselt. Kui nad veel surnud pole, on nad veel ikka enda kodudes, söövad, puhkavad ning valmistuvad järgmiseks treeninguks.