Niih, võistlused siis selleks korraks läbi, päev kosunud ja nüüd siis võib ka väikese kokkuvõtte teha. Alustades siis võistlusvälistest asjadest.
1)Hotell -- Kõik oli täitsa mugav peale selle, et ei olnud konditsioneeri. Sellepärast pidi aken 24/7 lahti olema, et natukenegi õhku saada ja tänu sellele sai nautida nii päeval kui öösel kohalike kiirendajate võidusõite, mis alguses küll häiris, kuid lõpupoole harjus juba ära ning esimene öö kodus magama minnes oli täitsa imelik kohe olla, et miski on nagu puudu, kuidagi vaikne. Magama sai jääda ainult märja rätiku abil, mida sai öö jooksul korduvalt peale sätitud uuesti, nii et võistluse lõpuks vaevas mind vähemalt juba kerge unepuudus.
2)Transport -- Kuna linn on suur ja liiklus tihe, siis on raske öelda, et kuidas oleks saanud seda paremaks teha. Kohalejõudmise aeg kõikus 18 minuti ja rekordilise ühe tunni vahel. Osadel bussidel puhus küll külma õhku, aga enamustel selline luksus ikkagi puudus ja kui ikka buss higist nõretavaid sportlasi täis on, siis kujunes sõit ikkagi parajaks piinaks. Bussist väljumine oli justkui taevalik kingitus, "värske" õhk ikkagi mõne kerge tuulepuhanguga.
3)Võistluspaik -- Selle üle väga kurta ei saa, kuigi Kreekas asuva Schinias`e kompleksi vastu ei saa. Mulle vähemalt tundus, et stardiprotokollid jõudsid natuke suure hilinemisega ning ka jagatav joogivesi oleks võinud natuke jahedam olla, mitte selline et viska teepakike sisse ja voilaa, ongi soe tee olemas. Mulle isiklikult ei meelding ka üldine paigutus seal, ruumi oli väga palju, aga samas oli kõik väga väikse ala peale kokku pakitud, aga see on juba kanali planeerijate apsakas, nagu ka need lamavad politseinikud seal, tänu millele ma vist endale soojendusjooksul varbasse koos suure verejooksuga ka mõra sain.
4)Avatseremoonia -- No kui nüüd päris aus olla siis puhas jama. Kogu tekst oli vene keeles ja seetõttu suurem osa inimestest lihtsalt vaatas lolli näoga ja plaksutas siis kui venelased seda tegid. Võrreldes eelnevate aastatega oli ikka väga mannetu ja juba 10min peale algust tekkis soov lahkuda.
5)Minu esinemine -- Ütleme nii, et suht pettumus. Lootsin kohta A finaalis ja kui täpsem olla siis esimese 7 hulgas ja tean, et oleme ka selleks võimelised, aga midagi jäi puudu ja seepärast ka koht B finaali 7. Võibolla oli probleem väheses kokkusõidus, närvide ülekeemises või siis lihtsalt kehv vorm. Pamp oli küll hommikustest ühese ja kahese sõitudest väsind, kuid see ei õigusta siiski nii kehva tulemust. Eks peab nüüd millalgi treeneriga üle vaatama asjad ja siis vastavalt tegutsema.
6)Autosõit -- Sinnasõidust ma juba kirjutasin, nii et nüüd paar sõna tagasisõidust, mis oli ikka palju leebem kui minek. Temperatuur oli madalam ning uni suurem ja seetõttu möödusid esimesed 6h väga kiiresti ja halba teed ei pannudki eriti magades tähele. Ühte suurt hüpet oli muidugi võimatu maha magada(õnneks ma sel korral istusin, nii et ribid jäid terveks). Selle hüppe jooksul said tugevaid põrutusi vitsuti pea, mis lendas vastu tagumist pidurituld ja rindkere mille peale ta kukkus peale piduritulega kokkusaamist ning minu vasak põlv mis tegi lähemalt tutvust istme seljatoega, peale mida ta mingit aega enam sirgu minna ei tahtnud. Kõigest sellest võitis aga pamp, kes sai väga toreda õhulennu. Piirilt sai igatahes seekord kiiresti üle, kõigest 2h kui ma õigesti mäletan. Saime ka uue sõbra seal endale, nimelt toodi bussi narkokoer, kes tundus väga unise olekuga ja ei paistnud eriti huvitatud olevat sellest nuuskimisest. Samas ma ei oleks ise ka eriti rõõmus vist kui mind keset magamist üles äratatakse, rihm kaela pannakse ja öeldakse, et mine nuusuta nüüd seda autot. Igatahes sealt me pääsesime läbi ja jõudsime ilusti Tartu kus me panime paadi järgmise auto peale ja sõitsime Pärnu. Koju jõudsin igatahes enne kella 5 ja suht unisena. Kuna unerütm on täitsa ilusti paigas praegu, siis silmad tulid lahti juba kell 10, nii et täna tuleb vist hea uni vähemalt.
Kokkuvõttes siis suht negatiivne kommentaar minu poolt mis võib suuresti tulla pettumusest ja kõrgematest ootustest, aga mis teha, peagi tuleb hakata valmistuma järgmiseks hooajaks ning üritada parandada oma tulemust kas siis suuremate treeningkoormustega ja parema vaimse ettevalmistusega või siis vormi ajastamisega. Praegu aga tuleb treeningutest viimane kiirus välja pigistada, et eestikatel võimalikult hea tulemus välja sõita.
Marek räägib täitsa õiget juttu =) Aga mis puutub minu ja Kaarli transporti, siis lennuk on täitsa inimlik sõiduvahend, kui ei peaks lennujaamas tunde passima. Tartusse jõudsime teistega peaaegu samal ajal, sest ootamist oli nii Moskvas kui ka Helsingis. Vähemalt Moskvasisene transport oli viimasel päeval super. Lennujaamast hotelli tulime 1. päeval 3h ja laguneva bussiga, seekord ehk lennujaama tagasiminekul sõitsime autoga (Hyundai), mis sõitis keskmise kiirusega 120 km/h. Sirgemal teelõigul Ladade vahel slaalomit lastes tuli korraks ka 170 km/h ära. Siis hakkasin juba selliseid mõtteid mõlgutama nagu: Kas hyundail ikka turvapadjad on? ja kas see auto kunagi ka EuroNCAP-testi läbi on teinud :D Anyway, vägev kogemus ja saime ka tegelikku vene liikluskultuuri tunda. Lennujaama tagasiminekuks kulus umbes 24 minutit. Lennujaamas saime selle võrra muidugi rohkem passida. Lisaks ootasime mingit kuradi hiinlast, kes lennukile 30min hilines. Hiinlasi kippus ka teistele lendudele hilinema, alati kui kedagi nimeliselt lennule kutsutu (ehk siis aeg oli neil joosta), oli nimeks Wu või Hu Jang vms. Minu ja Kaarli järeldus: hiinlased on mingid taunid, kes oma väravat üles ei leia ja hieroglüüfe mitte nähes automaatselt paanikasse satuvad. PS oli nendega ka probleeme turvakontrollides, kus nad ei osanud väravast õigel ajal läbi minna või läksid mitmekesi koos. Hiinlased hiinlasteks, venelased olid piirikontrollis lennujaamas ülinormaalsed ja meid lasti ilma pikema jututa ilusti läbi. Tagasisõidu üle rohkem kurta ei saa =)
VastaKustuta