Kodusele aerutamishooajale tõmmati joon alla!

Ehk siis tänase seisuga tõmbasime joone alla kõigele. Nii karika arvetsusele kui ka minu ja tootsi vee kilomeetrite ja treeningtundide aasta arvestusele.
Alustaks siis suure Tarmo "toriseja" Tootsi kiitmisega!

Torises, mis ta torises aga ütlemata tubli on ta sel aastal olnud ja lõpuks tuli ta ka esmakordselt karikavõistluse üldvõitjaks. Isiklikult mulle tekitab tema karikavõit rohkem positiivseid emotsioone kui negatiivseid, mis sest, et ma nii väga napilt talle alla pidin vanduma. Seda siis selle pärast, et lõpuks on tekkimas mulle konkurent. Mida rohkem konkurentsi on mul trennis kui ka võistlusel, seda rohkem arenen ka mina edasi. Ja kuna nüüd me oleme suhtelist võrdsed ja paremad tulemused olenevad ainult sellest, et kummal meist on parem päev. Ehk siis arenema hakkame me mõlemad!! Loomulikult, olen ka enda üle uhke, poleks uskunud, et suudan selleks viimaseks võistluseks end piisavalt kokkuvõtta ja korraliku sõidu teha. Poleks uskunud, et sellise saiavormi pealt olen võimeline end ribadeks sõitma. Pigem kartsin, et enne annab kas lihas või siis vaim järgi. Peab ütlema, et sel aastal olid Pirital loomulikult väga head vee-ja ilmaolud ning tänu sellele sõideti ka superaegu. Sellegipoolest arvan, et Tarmo aeg jääb püsima sama kauaks, nagu jääb püsima ka minu kevadregatil sõidetud aeg. Loomulikult mitte siis kui me ise neid üle ei sõida. =))) Piritast veel nii palju, et kohad olid aegade poolest kindlalt paigas, vähemalt 30 sekundised vahed. Selle tõttu ei saanud ka midagi kripeldama jääda, et oleks vaid mõnel sirgel vähe kõvemini pingutanud. Pirita keskmiseks pulsiks oli mul 198 ja keskmine kiirus 13,7km/h. Tarmo näitajateks oli 171 ja 13,8km/h. Nüüd ka lubatud ja kaua oodatud minu ja Tarmo aasta kokkuvõtted. Tarmo: 842 tundi, 5402km aerutamist ja kokku inimjõul liigutud kilomeetreid 7951. Kaarel: 793 tundi, 5251km aerutamist ja kokku inimjõul liigutud kilomeetreid 6999. Uus ja loodetavasti edukas aasta on ees ootamas, peatse treenimiseni! ;)

Avapauk!

Võtan ennast nüüd kokku ja hakkan jälle korralikult blogi täitma. Peale Eestikaid läksin ilusti puhkama ja kirjutamine jäi ka sinna paika. Kuigi jäi ka Eestikatest kokkuvõte tegemata, ei hakka ma seda tagantjärgi tegema, kui just keegi soovi ei avalda, et võistluse kohta minu vaatevinklist lugeda. :) Nii, augustikuu möödus siis järgmiselt: Eesti MV järgneval nädalal jõudsin 1 korra trenni, siis järgmisel nädalal käisin korra päevas ja augusti viimased kaks nädalat veetsin Bulgaarias. Vahepeal muidugi andis lootust, et maraton lükatakse edasi, mida ma väga lootsin. Sest tagasi jõudsin ma 31.august ja maratoni EMV olid 1.september. Põhimõtteliselt ilma treenimiseta oli maraton täielik suremine. Peale esimest 500m hakkas silme eest juba uduseks tõmbama ja ega enam midagi väga aru ei saanud, mis ümber toimus. Tehti veel kerge kiirendus, peale mida mul ei õnnestunud enam lainele saada. Suutsin esimese ringi põhigrupil 50m tagapool sõita ja siis ei olin omadega täiesti läbi. Seekord siis 4.koht. Nüüdseks on 2 nädalat korralikult trenni tehtud ja tunne hakkab vaikselt paremaks minema. Kuigi tunne ei ole veel päris endine ja vormi ka kiita ei saa, proovin pirita võistluseks ennast kokku võtta ja seal endast parima anda. Enesekindlust hetkel kindlasti ei kiirga, sest kui ma varem võisin arvata, et pikemad distantsid on mu trump alad siis hetke vorm on nii nagu ta on. Hea uudis oli mulle loomulikult see, et võistlus nädal edasi lükata, annab kõvasti aega ennast koguda. Trennist veel nii palju, et trenni saab nüüd mõnusalt teha ja ei pea kuskile kiirustama, saan rahulikult keskenduda. Kuna 1.september ei tähendanud sel aastal minu jaoks uuesti koolipingi nühkimist, proovin seda aastat võimalikult palju ja korralikult ära kasutada, eks näis, kas saab lõpuks liikuma ka nagu liikuma peaks. :) Peatselt saab ka aasta läbi nii et lugege ikka vahepeal, mis nüüd kirjutatakse, sest varsti toome päevavalgele palju me aastaga oleme suutnud tööd ära teha, nii kilomeetrite kui ka tundide poolest. Sõitsime Tarmoga ka emajõe maratoni nädalavahetusel. Sellised tulid minu näitajad. https://www.polarpersonaltrainer.com/shared/exercise.ftl?shareTag=a7fdd867d77cba40441317e0b940d0e7

Hooajalõpu venitamine ehk kuidas Tarmo ennast ületas

Kui siin nüüd vahepealne aeg kokkuvõtta, siis puhatud on omajagu juba, mingist hetkest sai hakatud kord päevas ka trenni tegema. Tegin siis sellise plaani järgi et Lühike veetrenn 10km ja jõusaal, siis järgmine päeva 20km veepeal jne. Suht üksluine võib küll tunduda, aga tegin ise oma elu natukene huvitavamaks nendel 20km-stel, lisasin mõned lõigud, no näiteks 8 korda 6 minutit ja siis 6 korda 10 min. Tunnet võib isegi rahuldavaks nimetada. Pulss kipus päris kõrge ainult olema peale puhkust. See kõik sai siis tehtud selleks et Eesti meistrivõistlustel maratonis jõuaks natukenegi sõita ja et istumine väga valusaks ei jääks. Ja kui jõudis kätte 1 september, siis oligi tõehetk käes. Ei oskand sõidust mitte midagi oodata ega arvata. Kohe stardist läks kõvemaks andmiseks. 2km sõidetud sai siis olime kolmekesi eest ära saanud, mina, Luik ja Panov. Pluss veel üks noor Tallinnlane üritas kõigest jõust lainel olla, vahepeal jäi maha siis sai uuesti järele ja nii ta seal rabeles. Edasi öeldse ta lõpuks ikka kustus nii ära et jäi vist 5daks. Kaarel jäi kahjuks suht alguses maha, aga temal hea vabandus võtta, nimelt ei saanud ta trenni teha ennam maratoni. Aga nii me siis sõitsime seal kolmekesi mina ja luik vedasime vaheldumisi, endale tundus, et enamuse vedasin mina, aga noh eks see ole vast ikka nii, et endale sellised asjad tunduvad:D Luik tegi seal ka omajagu spurte, aga lahti tal saada ei õnnestunud. Kolmanda ringi alguses oli siis vaja teha ka ülejooks 250m tulin ilusti esimesena silda ja et kohe jooksma, aga Matu tuli nii lähedalt mööda minust sillas et tõmbas mu paadi numbri maha, sinna läks omajagu aega, et see tagais panna ja nii see silda tuleku edu oligi null, jooksime kolmekesi rõõmsalt koos ja siis paadid vette ja uuele ringile. Kusjuures peab mainima veel seda et teisel ringil suutsin ringi esimesel poolel endale korraliku saba tüüri taha korjata ja see tegi sõidu väga raskeks. Aga lõpp hea kõik hea. Kolmanda ringi peal tegin ühe kiirenduse ja siis jäi maha Peter Paul Panov. Eks ma lootsin, et ka Martin maha jääb, aga Luige poisile ei teinud see midagi. Tegime jälle neljanda ringi alguses oma 250 meetrise jooksu otsa ja siis algas viimane ring. Eks ma natuke jälgisin ka seljatagust et Peter Paul järgi ei jõuaks ja nii me siis tiksusime seal kahekesi. Kuskil 4 km enne lõppu tegi Luik kiirenduse millele ma ilusti vastata suutsin, kuigi peab tunnistama, et siis hakkasid lihased kergelt krampi kiskuma. Luik veel kergelt vandus veepeal, et ma maha ei jäänud ja ma siis tegin julge näo ette ja köhisin hääle kõlavaks ja ütlesin, et sellise kiirusega on raske kedagi maha raputada:) Sealt edasi läks juba sõit libedamaks. Üleval pöördes tegin ka väikese spurdi ja martin tahtis saada peale seda minust vasakule poole lainele, aga ma mitte ei tahtnud teda lasta sinna, sest siis oleks viimases pöördes tal kerge eelis kuna jääks sisekurvi ja sealt kurvist ainult 100m finishini oli. nii ma siis kergelt sõitsin vasaku kalda poole et teda suunata endast paremale, aga ta mitte ei tahtnud minna. Ja no siis ta palus et ma teda päris vetikatesse ei suruks ja no mina hea inimesena mõtlesin et heaküll:D ja sõitsime rahulikult edasi. Kuskil 200m enne viimast pööret vaatasin, et nüüd tuleb panna, et pöördesse esimesena jõuda ja elimineerida tema sisekülje eelis. Minu õnneks ei olnud tal midagi vastu panna ja pöördes olin juba kindlalt esimene ja nii kuni jooneni välja. Tasuks raske sõidu eest elu esimene maratoni meistritiitel. Sealjuures peab mainima, viimane kord kui ma maratonis võistlesin, siis suutsin ma endal 2 km enne finishit pildi eest ära sõita ja pidin võistluse sees kalda peal 15 minutise uinaku tegema et finishini jõuda. Järjestus siis lõpuks oligi: Mina esimene, Martin teine ja Peter Paul kolmas. Kaarli laeks jäi 4 koht. Rõõmuga saab tõdeda, et nüüd on puhkuse aeg läbi ja teisipäevast hakkame jälle plaanipäraselt tööd rügama. Maratonist veel niii palju, et saavutasin oma uue rekord pulsi seal, milleks tuli 181 lööki. Võistluse keskmine pulss oli 169. Kui ma kuskilt, kellegi käest ka mõne pildi saan maratonist, siis proovin need ka lisada siia veel. Eks me proovime nüüd ka edaspidi natuke jälle tihedamalt siia kirjutama hakata. Vahepeal väga unarusse jäi, ega suurt midagi kirjutada ka ei ole muidugi olnud:)