Esimene päev.

Lõpuks sai esimene sõit sõidetud, milleks oli 1000m eelsõit. Ei jõudnud peaaeagu, et äragi oodata seda. Kindlasti sellepärast, et end lõpuks võistlustesse korralikult sisse elada ja närvist lahti saada. Lubas, mis ilmateade lubas aga hommikul sadas vihma ja päris jahe on. Harjumatult jahe(jälle häda) ja pidin pika särgiga sõitma. Plaan oli pikemalt võimelda ja suhteliselt otse starti minna, et ei peaks vihmas ja külmas pikalt passima. Minu sõit oli siis seekord ka päeva esimene ja stardis ma olingi. Esimesed umbes 100m nagu ikka panin nii nagu torust tuleb ja siis läksin distantsi sõidule üle. Aga oi seda jama, üllatuseks oli inglane, itaallane ja hispaanlane mulle stardiga juba paadi jagu sisse sõitnud ja distantsi sõit kulges väga raskelt. Ka distants venis, mis on minu jaoks üks rõvedamaid asju, mis olla võib. Kuigi oli vastutuul ei suutnud ma ikkagi hingamist korda saada ja nii ma seal surin. 500m peal olid ka reied juba kinni tõmmanud. Lõpetasin sõidu 3. kohaga ja ajaliselt ilusti pundis sees ka teiste sõitudega võrreldes, mis pole tegelikult üldse paha, lihtsalt sõit ei olnud see, mis olema peab. Ei leidnud, mugavust, rütmi ja hingamist. Pärast finišit toimus meeletu pingelangus, mis tegi isegi südame pahaks ja pani pea ringi käima. Enesetunde järgi polekski arvanud, et ma nii närvis enne sõitu võisin olla. Õnneks ajalugu näitab, et mul pole kunagi esimene sõit mitte midagi erilist olnud. Lõunal ootab veel ees 200m eelsõit, kus saan veel närve rahustada ja siis õhtul palju otsustav 1000m poolfinaali. Loodan, et suudan end kokkuvõtta ja täie rauaga panna!

Võimalik, et hakkab ka siit kunagi, aegu jms näitama. http://www.canoe-brandenburg.de/

Pärastlõuna.

Teiseks sõiduks oli 200m, mis nagunii ei ole nö minu distants aga oma 4.koha sain sealt kätte ja sealt siis edasi poolfinaali. Sõit ise oli mõnus, Pets jäi pildiga ka rahul. Positiivne on see, et näiteks Lätlase ja Soomlasega tulin peaaegu sama aega aga EM kaotasin neile vist vähemalt sekundi. Sõidust endast nii palju, et stardi magasin maha ja viimased 20m olin kinni ootamatu vastutuule tõttu.

Päeva parim hetk oli 1000m poolfinaal muidugi, kus ma suutsin lõpuks oma sõitu teha ja üldse müstilise tundega distants läbida. Terve sõit oli kontrolli all. Sakslane sai pool paati eest ja hakkas passima, sama tegin ka mina, sest eelnevalt oli räägitud, et prooviksin sakslase kõrval püsida. 500m peale jõudes ei andnud ükski lihas märku väsimusest või sellest, et oleks tõsiselt pingutanud. Kui tavaliselt on mul kolmas 250m kõige aeglasem siis seekord polnud mul selleks ajaks mingit väsimust, korra isegi vaatasin, mis sakslane teeb ja mõtlesin, kas on mõtet keevitama hakata. Keevitamise jätsin ära ja sõitsin ühtlaselt edasi kuni 150m, kus poolakas ja iraani poiss kõrvale jõudsid. Ületasin finiši joone ja tundsin, et olen jällegi teinud siiamaani ühe parimaid sõite oma elus. Huvitaval kombel oli tunne, et oleksin suutnud ka 3.40 sõita, sest tõesti oli nii kerge ja 500m peal oleks suutnud isegi tõsta. Kokkuvõtteks võib öelda, et sõitsin täiega aga mitte maksimumiga !