Teine päev.

Pilt koos konkurendi ja hetkel ühe kordse maailmameistri ja kahe kordse euroopa meistriga 2011 aastal.

Esimene sõit oli hommikul 500m. See oli eelsõit ja sealt polnud mingit probleemi edasi saada. Lõpetasin sõidu kolmandana, edestades kergelt 3. ja 4. kohta. Tunne oli raske ja lihased valutasid. Pole vist eriline hommiku inimene, sest käima ma ennast selleks ajaks veel saanud üldiselt ei olnud.

Poolfinaalist ma edasi finaali ei saanud. Olin terve tee 4. umbes poole paadiga või natukene vähesemaga. Aga juhtus see, mida ma ei oodanud, õhk sai 300m peal otsa ja siis löödi mind vaimust välja ja p**ses mu sõit oligi. Eks oma töö tegi ka 1000m finaal, mis mind rivist välja lõi. Igatahes, jäin oma sõidus neljandaks ja sain b-finaali. Mille ma vist vahele jätan, et jõuda lennukile.

Lõunaajal oli 1000m finaal, milleks ma valmistusin nii, kus suutsin ja proovisin võimalikult rahulikuks jääda. Eks ma ikka mõtlesin ja lootsin, mis võiks olla ja tulla. Millegi pärast on täna terve päeva trapets ja õla tagumine osa(tõmbe lihas) valutan. Pets mudis ja hõõrus neid enne sõitu hotellis ja eks sai natukene parem ka. Veepeale läksin umbes 30 minti enne starti ja vesi oli jälle raske nagu 1000m eelsõidus. Jõud ei käinud tõmbest üle. Tegin veel u 200-300m päris tugevat sõitu ja 3-5 maksimaalset lühikeste lõiku ette. 1o minutit enne starti tundus tunne juba päris hea ja olin sõiduks täiesti valmis. Sõitu ma eriti ei mäleta. Kui ainult seda, et väga ebamugav ja raske oli. Oma sõitu ei leidnud ma kuskilt ja nii ma siis kannatasin. Distants jälle venis ja 300m enne lõppu hakkas pilt silme ees tumedamaks muutuma. Pigistasin silmad ja hambad kinni ja alustasin lõpuspurti, mis kahjuks 100m enne finišit otsa sai. Hambad ristis tegin veel viimast pingutust, kuid sellest polnud enam tolku, sest mehi läks mõlemalt poolt mööda nagu ma seisaksin.

Eks ma olin ikka tükk aega vihane, kurb, masenduses ja ei tea mida veel. Kuid ega midagi pole teha, täna polnud lihtsalt minu päev ja elan edasi. Tuleb tunnistada, et nii lühike või pikk see hooaeg siiamaani olnud on, hakkab ka väsimus või mingi tüdimus vaikselt peale tulema. Veel peab eestikatel ka kõvasti panema, et aasta edukaks lugeda ja hetkeks jalad seinale saaks visata, et korra hinge tõmmata. Samas motivatsiooni on palju, et kõvasti järgmiseks aastaks trenni hakata nühkima.