2. + 3. päev

Kaarel juba jõudis mainida, et 2. päev läks kergelt öeldes s****ti, 500m poolfinaal oli paraku kõige raskem kolmest sõidust ja ega ka tunne polnud kiita. Ilm oli kahjuks vaikne (vastutuul tootis kergete hispaanlaste-itaallaste vastu eelsõidus hästi) ja suitsu rohkem kui eile. Leppisime kokku et tempoga ei laksi kui ei taha Pärnu KV 500m vol 2-te teha. Paraku olime ka aeglase tempoga poole maa peal suht kinni ja lõpus sõideti meist nagu postist mööda. Saime ära ka põlisvaenlastelt lätlastelt, mis niigi halva sõidu veel hullemaks tegi =) Ühesõnaga realiseerisime ennast küll peaaegu pildituks, aga kokkuvõttes polnud meie sõit. Et õhtul me finaali sõitma ei pidanud, vahtisime teiste sõite tribüünidelt ja käisime ära ka punasel väljakul. Lootsime et turismireis metrooga annab homseks motivatsiooni juurde... Õhtuks oli tunne päris hea ja vaim valmis tonni paugutama.

3. päev algas juba režiimipäraselt umbes 6 paiku hommikul külma duši all ja hommikusööki süües. Jõudsime ilusti 2h enne starti Krõlatskojele ja saime teha kerge soojendustrenni, kus tunne oli päris hea. Stardi eel närvi polnud, oli vaid hirm, et kole raske sõit tuleb. Tuligi :) Start meile kohaselt päris hea, distantsisõit suht kiire ja üsna pumbaks sõidetuna suutsime isegi 200m-se lõpuspurdi teha. ehk andsime 120% või rohkemgi, aga koht ikka 7. B-finaali saab sellega küll ja nagu juba tavaline, oli meil kiirem sõit. Aeg 3:31 pole iseenesest paha, sest oleme juba arusaamisele jõudnud, et me pole just oma aasta tippvormis... =)

2. võistluspäev

Hommikul oli eesti aja järgi 5.30 äratus minul ja Rasmusel siis sööma ja 6.30 bussile.
Tulemused nii palju kui mäletan:

Esimene sõit Anastassia oli enda pf 6. ja sai B-finaali edasi sõitma minna, kus sai tubli 8nda koha.

Teine pf oli vist jüril, kus ta oli oma sõidu 6. Kaotus võitjale oli väike, umbes 3sek, B-finaalis oli jüri 5. kuigi tegi siiski päris hea sõidu, oli esimesel 250m teine, lõpp läks vast selle nahka, et ei jõudnud k-2 200m ära taastuda korralikult. Korralik 14. koht siiski jürile. (Y)
Kolmas sõit oli minu ja Rasmuse 500m , suht perse läks, olime 7. ehk siis esimesed, kes b-finaalist välja jäid. Homme peab siis kõvasti 1000m lammutama.
K-2 200m eelsõit lõppes Jürile ja Marekile 4nda kohaga ja nad said edasi pf.
C-2 oli nii 500m kui ka 200m sõidus 9ndad, seda täpselt ei oska öelda kuhu nad edasi said.
Õhtul on veel, jüri ja mareki k-2 200m pf ja C-2 ka mingi sõit.

Täpsemaid tulemusi Moskvast

Moskva tulemused leiate siit

1. võistluspäev

Täna oli siis esimene varajane ärkamine, päris mõnus oli, sest päike ei olnud jõudnud veel tuba soojaks kütta ja ei pidanudki üleni higisena ärkama, homme arvatavasti umbes sama, sest ärkamine on 6.30, siis sööma ja 7.30 bussile, mis viib kanali äärde. Sõit ise on u 9.20 ja see on siis 500m poolfinaal. Nii, täna siis bussiga kanali äärde minek läks päris kiiresti, sest suuri ummikuid polnud veel. Kohale jõudes, läksime kohe veepeale. Rass oli maru unine ja uimane ja ega endalgi parem polnud ehk siis soendus sõit oli kahtlaselt sitt. Eelsõit oli juba normaalsem, kuigi tunnet ma väga kiita ei saa, poleks nagu hetkel sellist vormi, et üle 500m jõuaks kõvasti sõita. Tulemusega võis peaaegu rahule jääda, sest saime ikkagi edagi aga aeg tuli sitt 3.40, samas selle tunde kohta oli päris norm, kuigi jäi kripeldama mõned paadid, kellele kaotasime aga keda oleks pidanud kindlalt võitma. Sõit läbi, võis minna hotelli tagasi, sööma ja puhkama. Õhtune 500m oli juba märksa parem, värske oli olla ja tunne oli ka hea. Minu õnneks oli vastu tuul, sest ega ma praegu väga tempoga sõita ei jõua, pigem sellise keskmise tempoga ja vägevalt tugeva tõmbega. Start õnnestus meil suurepärast, koheselt saime teise positsiooni, venelastega olime väheamlt esimesed 100m kõrvuti. Sõit lõppes ilusa teise kohaga, mis andis homseks päevaks kõvasti enesekindlust. Aga praegu peab magama ära minema ja eks tuleb loota, et homsest võib eesti paate juba finaalis näha. :)

Tulemused, neljapäev

Rasmus:

Ma vahendan tänaseid tulemusi nii palju kui tean, eepose emotsioonidest toodab IsandAlupere.

Täna olid eelsõidud, Esimesena siis 1000m: kerge tuul vasakult vastu ja temp u. +35 C

Anastassia oli oma sõidu 3. ja sai vabalt edasi poolfinaali

K-2 Alupere-Lelumees omas sõidus 6. ja edasi poolfinaali

C-2 Erik-Madis oli küll viimane oma sõidus aga vb saab edasi, poolakad ujusid =)

500m: tuul mingi 15 m/s ja vastu, lainet oli ka, temp +37-39 C

Nastja sai edasi, omas sõidus 6.???

Jüri lasi looma, tuli 2.le kohale, edasi poolfinaali

K-2 Rasmus-Kaarel hoidis kodumaa au üleval ja tuli 2.ks, poolfinaali

C-2 Vitsut-Koitla saavad vb jällegi edasi, poolakad võeti maha =)

Täpsem inf vb homme, ma enam ei viitsi ajurakke pingutada, head ööd! :)

Sellistes tingumustes peavad siis sportlased võistlema.

Tänane päev, 29. juuli kirjutas ümber Moskva ilmavaatluste 130-aastase ajaloo: purunes suitsu mattunud Venemaa pealinna absoluutne kuumarekord.

Moskva ja oblasti hüdrometeoroloogia büroost öeldi Interfaxile, et VVC (endine VDNH) näitusekeskuses asuv ilmajaam fikseeris kell 15 õhutemperatuuriks +37,7 kraadi Celsiuse järgi.

„See on 0,2 kraadi rohkem kui 26. juulil, kui püstitati eelmine absoluutne kuumarekord 37,5 kraadi," öeldi ilmajaamast agentuurile.

Maksimumtemperatuur võib hüdrometeoroloogia büroo teatel tõusta täna õhtupoolikuks Moskvas 37-39 kraadini ning oblastis 34-39 soojakraadini.

Lisaks teatati büroost, et Moskvas on halvenenud metsapõlengutest sudu tõttu tekkinud hämaruses nähtavus - see on vaid 500 kuni 1000 meetrit.

Moskva, 2. päev

Rasmus:

Et 2. päev oli tegemisterohke, postitame oma kirjandusteose täna, 3. päeval. Eilne päev algas palavas hotellitoas vett lürpides ja külma duši all käies. Hommikusöök oli sama vägev nagu õhtusöökki, rootsi lauast sai kõike mida tahta võis. Sõin ära umbes 15 pannkooki mingi kahtlase meega ja siis kogunesime alla fuajeesse et endale kaelakaardid sebida. Vaja oli teha ka pilti, sest Eestist saadetud pildid polnud obviously siiamaale jõudnud. Parim pilt tuli Kaarlist, kelle kaelakaardi ma ka netti pildi kujul laadisin. Siis oli aeg teha esimene trenn. Läbi suitsuse Moskva kulgesime umbes pool tundi kanalini, mis oli samasuguses tuhapilves. Üldjuhul oli mul tunne väga hea ja isegi hirmu ei olnud kahtlaselt suurte poolakate või itaallaste ees. Olgu nad või anaboolseid steroide täis, oma maksimumiga väga palju alla ei tohiks jääda. Pärast trenni kaaluti paadid üle ja saime ka endale kahesesse väikse liivakotikese. Läksime hotelli bussiga tagasi ja sõime lõunat, aga aega oli alla tunni, sest pool neli pidid kopsikutest proovistardid algama. Kimasime Daewoo-bussiga Moskva viisakas liikluskultuuris kanali juurde tagasi ja lasime seal mõned stardid, mis küljetuule tõttu päris s****ti välja kukkusid. Kiirus oli vist hea, aga tunne ebamäärane ja kahtlane. Siis oli aeg kostüümi vahetada ja avatseremooniale minna. Tseremoonial veeti lippe jetidega ja mingid kohalikud staarid esinesid ka. Lõpuks sai ametlik pool läbi ja tekkis idee punasele väljakule minna. Et aga vahepeatusesse hotelli minekuks kulus tipptunni tõttu terve tund, oli kopp päevast päris ees. Sõime end õhtusöögil nii täis kui saime ja kobisime varsti-varsti tuttu...

Moskva natuke teise nurga alt.

Mind ja Pampu kutsuti siis juba esmaspäeval Tartu, kust pidavat olema kohe hommikul start Moskva poole autoga. Öö veetsime siis mingis kohalikus kodumajutuses kus oli ikkagi suht palav ja seetõttu saime ööjooksul kokku mingi 3h magada. Kell 5 oli suur kogunemine ja saimegi siis teele asuda. Bussis olles oli kõige põnevam kindlasti see, et konditsioneer seal ei töödand aga samas pole hullu, oli veel hommik ja kõige hullem ei olnudki. Igatahes keerasime kohe magama ära ja ärkasime alles Vene piiril kust pidi minu arusaama järgi olema põhimõtteliselt lihtsalt läbisõit kuna kõik paberid pidid olema korda aetud. Tegelikkuses oli aga asi kaugel sellest. Kokku istusime seal ligikaudu 3h ja meie "esindajad" pidi mitu korda kõik dokumendid ümber kirjutama ja ühesõga jama palju, aga lõpuks saime ikkagi liikuma ja siis oli temperatuur küündind juba päris kõrgele ja bussis algas metsik vedeliku tarbimine. Kui mingi 100m oli venemaast sõidetud, jõudsime üheskoos selgusele, et häid teid siin loota ei ole ja iga järgneva kilomeetriga läks asi järjest hullemaks. Ainult viimased 150km olid normaalsed teed. Enne seda sai aga harjutada väga edukalt vabalangemist ja järske hüppeid. Ühesõnaga tunne oli nagu Dakari rally etappi sõidaks. Pärast pikka raputamist ja väntsutamist, jõudsime aga Moskvasse ning hakkasime hotelli otsima. Esmamulje järgi tundus see päris suur linn olevad ja kui ummikutesse sattusime, olime juba päris veendunud, et see ON suur linn kus ühtegi valet liigutust teha ei või, muidu on tagajärjeks see, et sust sõidab üle 10 rekkat ja pärast saad miilitsalt ka tappa. Kokku võttis hotelli otsimine aega siis nii umbes 2h ja olimegi lõpuks kohal. Bussist lõpuks välja tulles oli eluisu täiesti kadund kuna täiesti kole oli olla. Kõht oli tühi, külma vedelikku polnud juba ammu saanud, riided haisesid, ise haisesid ja hea tahtmise juures oleks ka ennast lakke saanud kinni kleepida, aga kohal me olime ja kõik see võttis aega kõigest 15h. Lõpuks sai aga, kõht täis söödud, pesus käidud ja siis tundus kõik jälle inimlik. Sellist pedereerivat fotosessiooni meie tegema ei hakand, nii et peale mõnda aega lolli jutu ajamist oligi käes tuduaeg.

Nüüd siis hommikusöök ka söödud ja kohe kohe lähme vaatame üle ka võistluspaiga.

Fotosessioon eri!

Moskva, 1. päev

Kaarel: Magama sain kella 12 ajal, sest algul arvasin, et polegi mõtet magama jääda kui juba 2:45 pean Rasmusel maja ees olema. Sain siis natukene üle 2 tunni magada kui pidigi jälle ärkama, sõin väheke ja väikse hilinemisega u 2:55 võtsin Rasmuse peale. Tallinnasse lennujaama oli nõus mu paps ära viskama, tee peal sain veel umbes viimased 120km magada. Kontrollid läbitud ja kohe kohe saimegi lennukile istuda, milleks oli väike propellerlennuk. Helsinki jõudsime nii kiirelt, et ma ei jõudnud arugi saada, et õhku tõusime, lend kestis umbes 40 minutit. Helsinki - Moskva lendu ootasime kuskil 2 tundi. See ootamine polnud üldsegi igav, saime istuda ja netis olla ja mingi Aasia rahvusest mehe üle naerda, keda kutsuti vähemalt 5 korda oma väravasse. Lõpuks ma nägin teda mööda jooksmas nägu nutune ja käed värisesid, praegu mõelda siis suht jama kui ta oleks maha jäänud aga siiski, hullult naljakas. :D Saime ka ilusti oma lennule, mis toimus juba märksa suurema ja vägevama lennukiga. Seekord sain isegi tunda stardirajal mõnusat kiirendust ja õhkutõusmise ajal survet, mis kõvasti istmesse surus(vägev). A PS! Ma sõitsin esimest korda lennukiga! :D Lend kestis kuskil 1,5-2h koos õhku tõusmise ja maandumisega, suht kiire värk ühesõnaga. :) Lennukis pakuti süüa ka, mida me Rasmusega rõõmsalt vastu võtsime. Piiripunktis oli järjekord päris pikk, nii et mul jäi aega ka naistöötajate häid jalgu imetleda, mis tegi veel paremaks jubedalt kõrge kontsaga kingad, mis neil jalas olid. :D Rasmusega enne arutasime seda ka, et vene rahvusest naised on kehalt päris ilusad aga kohati lähevad näod väga mööda. :P Bussisõit hotelli kulges päris hästi, nii 3h umbes, sest ka Venemaal otsustas buss poole maa peal katki minna. :D
Rasmus:

Algus kulges minul samamoodi uniselt, Eestit eriti ei mäleta. Läbi une tegime check-ini ja siis juba lennukile. Helsingis oli kõik viis pluss, aga venemaa andis endast märku juba Moskvasse maandudes. Lennukilt mahaminek viibis pisut ja me Kaarliga naljatasime, et ju siis Juri või Ivan on sips joobes või pohmellis ja lõpuks nii oligi, lennujaamatöötaja oli kadunud. anyway, saime lõpuks kardetud vene piirikontrolli, mis sai edukalt läbitud. Et meil kedagi vastas polnud (kuigi pidi), helistasin Irinale (mingi orgunnija), kes isegi please ja thanks tähendust ei teadnud. Praktiseerisin vene keelt ja lõpuks majandasime ennast tsehhidega samale bussile. Ootasime mingi tunnist sõitu hotelli, aga tutkit - ummikud ja bussiremont venisid pikale. Lõpuks jõudsime eluga hotelli, kus lunisime ilma estonian teamleaderita endale toa ja ka söögitalongid. Lasime korralikult süüa näost sisse (mis meenutas tampere buffet) ja läksime tuppa lebotama. Varsti jõudis ka ülejäänud tiim kohale ja saime oma asjad raamilt kätte. Käisime teist korda õhtust söömas ja hotellitoas, mis oli wifi olemasolu tõttu ülerahvasatud, tegime erootilise fotosessiooni uutes võistlusvormides. Mõni pilt peaks ka siia üles tulema... =)

Viljandi laager

Laager on veel käimas, aga hakkan vaikselt kribama, mis lollusi siin tehakse =)

Laager algas Isoreal Cupiga, kus olid kohal vaid Tartu, Pärnu ja Viljandi tiimid. Võistlus algas 200-stega ja siis tuli päeva tippsündmus C-4. Tartu 2, kus ka ise sõitsin, sõitis Martin Luige juhtimisel (mitteroolimisel) pisut pikema distantsi, ära käisime nii pilliroos kui ka (peaaegu) Sammulis. Aeg kukkus üle 3 mintsi. Pole paha :D Viljandi ja Tartu 1 suutsid vähe otsemalt tulla ja läksid kokku finaali. Peale jäi Tartu 1 (jee) 1:53-ga. Paadis olid Kaarel, Olavi, Mario ja Siim. Pika maa peal (4000/2000m) toimus paras matkamine, tulemused saab netist juba ma pakun. Võistkondlik võit tuli Tartu 1-le, 2. oli Tartu 2 ja 3. Viljandi.

Laagrist endast: Esiteks sai esimesed 4-5 päeva hommikuti mannaputru (mannasuppi?), mis kopa jube ette viskas. Nüüd on asi paranenud :P Ilm on suvine, sooja üle 30 kraadi nagu ilmselt ka mujal eestis. Üks päev langes näit 23 peale ja eestimaale paras suvesoojus ehk 20-25 C tundus kole külm. Panin sooja pesu selga :) Tore on see, et ööd on jahedad ja magada saab hästi. Räägin muidugi kämpades elavate inimeste eest, sest kuuldavasti suures majas käib kogu aeg mingi sagimine-jamamine. Tavaline trennipäev algab kell 7 hommikujooksuga ja varahommikuse veetrenniga + ujumisega. Siis tuleb hommikune puder sisse keerata ja korraks aeg maha võtta. Hommikune trenn on kell 10.30 tavaliselt ja trenni lõpuks on päike päris valus juba. Lõunat sööme 13.00 ja siis ca. 3-4h aega päikest võtta ja lebotada. Õhtune trenn on 4-5 paiku ja sellele järgneb aeg-ajalt jõutrenn. Pärast kella 7st õhtusööki võib juhtuda, et minnakse jooksma või vee peale veel. Esmaspäeval oli ka ümberjärvejooks, mida läbinud inimesi ma täpselt ei oska üles lugeda. Igaljuhul Rimmo oli vist 1. ja ajaks 1:04 VMS. Järgnes Sven ja mitte palju hiljem Pets, Kaarel ja mina. NB! Pets tegi võimsa lõpuspurdi vaatamata sellele, et ta vist juba poolel maal punases tsoonis oli =) Meile järgnenuid ma täpselt ei tea, olin ametis kinniste jalgade lahtivenitamisega, rada polnud aastatega kergemaks muutunud... Eile ehk kolmapäeval oli puhkepäev, piirdusime vaid hommikuse trenniga, kus 3x700m tonni sõitu pluss jõud tõmbas siiski lihase suht kinni. Et aga asi puhkepäeva moodi välja näeks, läksime pärast lõunasööki Kaarli ja Olaviga randa. Viljandi beach on suht asjalik, olemas on muuhulgas ka hüppetorn, millel kõrgust vähemalt 5m. Rannas mööduski aeg põhiliselt tornist alla lennates või päevitades. Kaarel muutus veel neegrimaks, mulle ei teinud 4h randa vapsje midagi ja Olavi oli punane nagu maasikas =) Vitsutid ja Viljandi team ühinesid ka hiljem, kes tegid projekti Mihklile-seljale-Estonia-päevitus, aga paraku asi ebaõnnestus. Järgmine kord tuleb blokkeri asemel teip võtta.
Läheneva Pärnu võistluse pärast on koormus juba kergelt alla lastud ja trennid pole väga väsitavad, aga lihased on igal hommikul jube kinni. Õnneks saab Pärnus rohkem lebotada kui võistelda, seega loodame, et asi paraneb. Aja peale oleme sõitnud 500 ja tonni, mis tegelikult peaks 1050m olema. Teiste aegu ma jällegi ei tea, aga hästi olevat sõitnud Sven ja Pets. Meie K-2 500m kukkus 2 korda 1:37,5 kanti, mis annab juba lootust EMiks. 1050m vastutuult osutus kole raskeks ja aeg oli ootuspäraselt jama =) Loodetavasti saan varsti ka laagripilte siia panna või vähemalt lingi anda. Praeguseks aitab, ilmselt tuleb veel täiendusi ka toanaabritelt (Kaarel/Olavi) või hoopis kelleltki teiselt.

...

Trenn

Hollo pani täna trennis Kasparile ja Markelile ära... Tegime 200-seid lõike ja siis Hollo küsis Kasparilt-Markelilt, et kas nad ka Viljandisse (Isorealile) tulevad. Siis nad vastasid, et seal võistlevad ainult juuniorid ja nooremad, nad juba täismehed. Hollo siis selle peale: "Ah õige, te olete ka ju mehed!". Vot =)

PÜHAJÄRVE

http://sport.err.ee/index.php?0&popup=video&id=10031

Kommentaare pühajärvest?!?

Ja ärge olge häbelikud, kirjutage kuidas läks...

...ma siis alustan
tunne ei olnud kõige parem kuna vorm oli just mööda saanud, aga sellegi poolest start oli vägev, mulle tundus, et ainult need kõigevägevamad olid stardis ees (Peeter, Jüri ja Marek) teistega olin vähemalt ühel joonel kui mitte eespool, edasi läks esimese saare juurest juba piinlemiseks.
Aga vähemalt jõudsin lõpuni ja päris viimane ei olnudki.
Ise olen enamvähem rahul. :)

Ja veel Saadjärve laagrist...

Aga markel tahab nüüd, et kirjutaksin Saadu laagrist.
Saadu laagri idee meeldis mulle eriti seetõttu, et ma ei peaks neli korda päevas autoga läbi linna kimama (see on muutunud juba tüütuks). Laagri esimene või eelpäev (pühapäev) oli kohutav - minu sünnipäev. Sugulastele vaja ju näidata, mis asja me seal vee peal teeme. Niisiis võtsime paadid ja suuna üle järve. Aga, nagu Markel juba kirjutas, oli ilm tormine! Keset järve õõtsudes sõudepaadi ja 2 süstaga, mõtlesin, et tore sünnipäev küll, kui nüüd kogu värgiga ümber või põhja läheme. Needsin mõttes ja kõva häälega laagri ideed ja seda neetud järve ja ilma ja päeva jne, kui tuul ja laine meid järjekindlalt pilliroometsa poole kandsid. Markel päästis meie au ning tegi väikse demonstratsioonringi, mida saatsid imetlevad ahhetused ja minu poolt hirmu oiged, sest see polnud selle aerutamise moodi, mida Markel tavaliselt harrastab.
Järgnevad päevad oli aga vesi enamasti peegelsile (kui ujujad seda ei rikkunud). Järvepõhja nägemine ei olnud üldse hirmus, kuni see puhas liivane oli. See isegi lisas kindlust: vesi ei tundunud sügav ning sinna maandumine ei tundunudki nii hirmus. Aga kohati, kus vohas veealune elu - vetikad moodustasid kui kindlusi, mille tornid ulatusid vee pinnale - oli hirmus. Nendesse tornidesse ei tahtnud kuidagi aeru lüüa, et siis ümber minna ning ise nendesse mähkuda. Mina pelgasin veel luike (nagu Tartuski =), kes ülbelt meil silma peal hoidis aeg-ajalt. Kuna ilmad olid superilusad, siis oli rannas rahvast palju. Me jätsime oma sõudepaadi tavaliselt kaldasse, ja miskipärast tundsid kohalikud inimesed ennast kohustatud olevat meie paati valvata: isegi kui ülejäänud rand tühi, roniti meie paadi juurde, et sealt vette minna või paadi juurde passima jääda.
Markel, edev nagu ta on, tahtis šokolaadipoisiks saada ja keeldus kategooriliselt päevituskreemist. Selle faktor oli 4, nii et kaitseefekt väike, aga Markel oli veendunud, et seda kasutades ei jää päike üldse külge. Selle tulemusena sain terve laagri teise nädala tema seljalt nahka maha kiskuda ning turja osa oli ilusalt laiguline. Trennid algasid meil tavaliselt paadi sisepesuga, kuna ööga leidsid mitmed elukad süstad hubased elupaigad olevat: teod, ämblikud, kõrvahark, mingi koiliblikalaadne suur elukas, konnapojad (need eelistasid minu paati ja ükskord oli neid umbes 20 - pärast pesu korraldasin neile päästeoperatsiooni, jah ma tean, et nad oskavad ujuda) ja muud putukad. Sagedasemad külalised olid siiski teod. Neid oli paadis nii 10 kanti. Mina leidsin ükskord sõidu ajal veel ühe paadis olevat, puusa juures (vist olin teda ka natukene muljunud) ja Markel avastas ühe pärast trenni tagumikul pükste küljest. Poe juures, kus pikk paadisild on, seal olid kõvad mehed, kelle vanaemad pidid kiiremini sõitma kui meie - see oleks tore vaatepilt. Siis, kui meil puhkepäev oli, nägime Kevinit, kes õpetas vist järelkasvu välja. Õnnestumine laagris oli ka see, et õpetasime oma koera ujuma. Kuigi laagri suurem eesmärk - harjutada lainega sõitu - jäi laine puudumise tõttu saavutamata, oli siiski väga chill ja mõnus teha trenni sõltumata baasi lahtiolekuaegadest.

Markeli laager Saadjärvel

Laager algas 2 nädalat tagasi laupäeval, ma ei mäleta täpselt mis kuupäev siis oli, aga algus oli võimas. Kõigepealt ootasime pärast laupäevast trenni baasis transporti, et paadid saadjärvele saada. Meil olid raamid ka olemas, Kaarel laenas (suur tänu talle) need olid küll ise tehtud aga meie arvates (minu ja Beriti) sobisid väga hästi. Aga kui meie transport kohale jõudis, siis selgus, et neid raame pole võimalik BMW X5 panna, õigemini võimalik oli, aga siis oleks reelingud ära rikkunud, niisiis pidime midagi muud välja mõtlema, kuidas viia, sest baas oli juba kinni. Lõpuks jõudsime sinnani, et panime paadid auto salongi, nad rippusid küll oma poolteist meetrit üle serva, kuid korralikult kinni, sai paadid ära viia.

Mõtlesime kohe esimesel päeval ära proovida järve mõnud, kuigi need eriti kaua ei kestnud. Järvel oli laine, mis algul tundus üsna selline rahulik, laine murdus küll aga midagi hullu ei tundunud. Kui paati sai istutud siis sain aru, et laine on suurem kui Harkul kogetud, põrkas ka kaldast korralikult tagasi nii oli sama tore tunne kui sõita Harkul esimesel rajal. Tegin väikese ringi nö. ellujäämisringi ja sellega oli see trenn ka lõppenud.

Edasi oli veel paar päeva sellist väiksemat lainet nii 20-30 cm, aga mida päev edasi seda vaiksemaks ilm muutus ja teisel nädalal oli ainult ühel päeval laine ja seegi ulatus vast maksimaalselt 30-ne cm-ni. Vahepeal käisin paar korda linnas ka trennis Kaspariga kahest sõitmas, aga muidu oli täitsa laagri moodi. Mis muidugi mulle meeldis oli see, et trenni kellaaega sai ise valida ja nii oli meil esimene trenn kell 9.00 hommikul ja õhtune trenn ei alanud kunagi enne viit. Üritasin isegi paar hommikut hommikujooksu teha ja pärast ujuma minna, aga kui jooks tehtud ja vette pidi minema siis... Väga vette ei tahtnud minna kuna vesi oli üsna külm. Mõtlesin, et kui kohe kiiresti krooli hakkann ujuma siis pole midagi hullu, aga nii kui vette hüppasin ja ujuma hakkasin oli kops koos tahtsin väga veepeale saada, kogusin ja proovisin uuesti aga ikka sama, lõpuks lõin käega ja ronisin välja, sellega minu ujumised ka selles laagris lõppesid.

Sellega lõpetan oma pajatused praegu, kui midagi meelde tuleb siis lisan...