Moskva natuke teise nurga alt.

Mind ja Pampu kutsuti siis juba esmaspäeval Tartu, kust pidavat olema kohe hommikul start Moskva poole autoga. Öö veetsime siis mingis kohalikus kodumajutuses kus oli ikkagi suht palav ja seetõttu saime ööjooksul kokku mingi 3h magada. Kell 5 oli suur kogunemine ja saimegi siis teele asuda. Bussis olles oli kõige põnevam kindlasti see, et konditsioneer seal ei töödand aga samas pole hullu, oli veel hommik ja kõige hullem ei olnudki. Igatahes keerasime kohe magama ära ja ärkasime alles Vene piiril kust pidi minu arusaama järgi olema põhimõtteliselt lihtsalt läbisõit kuna kõik paberid pidid olema korda aetud. Tegelikkuses oli aga asi kaugel sellest. Kokku istusime seal ligikaudu 3h ja meie "esindajad" pidi mitu korda kõik dokumendid ümber kirjutama ja ühesõga jama palju, aga lõpuks saime ikkagi liikuma ja siis oli temperatuur küündind juba päris kõrgele ja bussis algas metsik vedeliku tarbimine. Kui mingi 100m oli venemaast sõidetud, jõudsime üheskoos selgusele, et häid teid siin loota ei ole ja iga järgneva kilomeetriga läks asi järjest hullemaks. Ainult viimased 150km olid normaalsed teed. Enne seda sai aga harjutada väga edukalt vabalangemist ja järske hüppeid. Ühesõnaga tunne oli nagu Dakari rally etappi sõidaks. Pärast pikka raputamist ja väntsutamist, jõudsime aga Moskvasse ning hakkasime hotelli otsima. Esmamulje järgi tundus see päris suur linn olevad ja kui ummikutesse sattusime, olime juba päris veendunud, et see ON suur linn kus ühtegi valet liigutust teha ei või, muidu on tagajärjeks see, et sust sõidab üle 10 rekkat ja pärast saad miilitsalt ka tappa. Kokku võttis hotelli otsimine aega siis nii umbes 2h ja olimegi lõpuks kohal. Bussist lõpuks välja tulles oli eluisu täiesti kadund kuna täiesti kole oli olla. Kõht oli tühi, külma vedelikku polnud juba ammu saanud, riided haisesid, ise haisesid ja hea tahtmise juures oleks ka ennast lakke saanud kinni kleepida, aga kohal me olime ja kõik see võttis aega kõigest 15h. Lõpuks sai aga, kõht täis söödud, pesus käidud ja siis tundus kõik jälle inimlik. Sellist pedereerivat fotosessiooni meie tegema ei hakand, nii et peale mõnda aega lolli jutu ajamist oligi käes tuduaeg.

Nüüd siis hommikusöök ka söödud ja kohe kohe lähme vaatame üle ka võistluspaiga.