Aga markel tahab nüüd, et kirjutaksin Saadu laagrist.
Saadu laagri idee meeldis mulle eriti seetõttu, et ma ei peaks neli korda päevas autoga läbi linna kimama (see on muutunud juba tüütuks). Laagri esimene või eelpäev (pühapäev) oli kohutav - minu sünnipäev. Sugulastele vaja ju näidata, mis asja me seal vee peal teeme. Niisiis võtsime paadid ja suuna üle järve. Aga, nagu Markel juba kirjutas, oli ilm tormine! Keset järve õõtsudes sõudepaadi ja 2 süstaga, mõtlesin, et tore sünnipäev küll, kui nüüd kogu värgiga ümber või põhja läheme. Needsin mõttes ja kõva häälega laagri ideed ja seda neetud järve ja ilma ja päeva jne, kui tuul ja laine meid järjekindlalt pilliroometsa poole kandsid. Markel päästis meie au ning tegi väikse demonstratsioonringi, mida saatsid imetlevad ahhetused ja minu poolt hirmu oiged, sest see polnud selle aerutamise moodi, mida Markel tavaliselt harrastab.
Järgnevad päevad oli aga vesi enamasti peegelsile (kui ujujad seda ei rikkunud). Järvepõhja nägemine ei olnud üldse hirmus, kuni see puhas liivane oli. See isegi lisas kindlust: vesi ei tundunud sügav ning sinna maandumine ei tundunudki nii hirmus. Aga kohati, kus vohas veealune elu - vetikad moodustasid kui kindlusi, mille tornid ulatusid vee pinnale - oli hirmus. Nendesse tornidesse ei tahtnud kuidagi aeru lüüa, et siis ümber minna ning ise nendesse mähkuda. Mina pelgasin veel luike (nagu Tartuski =), kes ülbelt meil silma peal hoidis aeg-ajalt. Kuna ilmad olid superilusad, siis oli rannas rahvast palju. Me jätsime oma sõudepaadi tavaliselt kaldasse, ja miskipärast tundsid kohalikud inimesed ennast kohustatud olevat meie paati valvata: isegi kui ülejäänud rand tühi, roniti meie paadi juurde, et sealt vette minna või paadi juurde passima jääda.
Markel, edev nagu ta on, tahtis šokolaadipoisiks saada ja keeldus kategooriliselt päevituskreemist. Selle faktor oli 4, nii et kaitseefekt väike, aga Markel oli veendunud, et seda kasutades ei jää päike üldse külge. Selle tulemusena sain terve laagri teise nädala tema seljalt nahka maha kiskuda ning turja osa oli ilusalt laiguline. Trennid algasid meil tavaliselt paadi sisepesuga, kuna ööga leidsid mitmed elukad süstad hubased elupaigad olevat: teod, ämblikud, kõrvahark, mingi koiliblikalaadne suur elukas, konnapojad (need eelistasid minu paati ja ükskord oli neid umbes 20 - pärast pesu korraldasin neile päästeoperatsiooni, jah ma tean, et nad oskavad ujuda) ja muud putukad. Sagedasemad külalised olid siiski teod. Neid oli paadis nii 10 kanti. Mina leidsin ükskord sõidu ajal veel ühe paadis olevat, puusa juures (vist olin teda ka natukene muljunud) ja Markel avastas ühe pärast trenni tagumikul pükste küljest. Poe juures, kus pikk paadisild on, seal olid kõvad mehed, kelle vanaemad pidid kiiremini sõitma kui meie - see oleks tore vaatepilt. Siis, kui meil puhkepäev oli, nägime Kevinit, kes õpetas vist järelkasvu välja. Õnnestumine laagris oli ka see, et õpetasime oma koera ujuma. Kuigi laagri suurem eesmärk - harjutada lainega sõitu - jäi laine puudumise tõttu saavutamata, oli siiski väga chill ja mõnus teha trenni sõltumata baasi lahtiolekuaegadest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar