Palju õnne sünnipäevaks, Kristjan Oras!!! =)

Mõistlik on seda läbi neti muidugi soovida :D Ja keegi võib nüüd sinna alla sünnipäevadelahtrisse ka täiendusi teha...

Otepääl

No nii, esimene trenn Otepääl Tehvandil jääb alatiseks meelde, või õigemini trenni minek. Igaljuhul jõudsime Veskisse täpselt lõuna söögiks, kõht täis kerge puhkus ja siis Otepää poole ajama. Tarmo vana lubas rajad ka sisse ajada, et lihtsam minna oleks. Ajaski aga hoopis valesse kohta ehk siis ajas siia järve äärde rajad, meil vaja aga minna Tehvandile läbi metsa. Panime ajama, jooksuga maanteeni sealt mõtlesime, et lähme siis ikka seda teada tuntud rada pidi läbi metsa aga võta sa kinni, pole mingit rada ainult puhas lumeväli. Mis seal ikka, Alupere tegi paar esimest sammu ja mõtles, et nii küll ei saa, munadeni lumes sumbata ei ole just kõige mõnusam. Lükkas mind tanki ja egas midagi tee tuli ette teha, esimene minek oli raske, 22 min ja pulss kõikus seal 150-160 vahel, suht raske oli see tee läbi metsa.

Ega Tehvandile jõudes ka midagi roosilist polnud. Kogu radade süsteem on siin totaalselt ringi tehtud. Matkarada polnud sisse aetud, treeningrada oli nagu mingi mannapuder, ülipehme ja ülirakse sõita - või õigemini pulssi hoida, nii me siis kulgesime seal mingi 2 tunnikest, vahepeal sadas veel mingit jääd taevast alla, nii et tunne oli mõlemal nagu mingitel jääpurikatel kellel suusad all. Tagasitulles oskas osav Alupere oma uutest Matshustest lahti saada, õigemini ühest, teise murdis pühapäeva ommikul peale 5 min sõitu:D Osav mis muud, või siis sitad suusad, mis muud:D

Kristjaniga otepääl, esmaspäeval peaks ka Rasmus saabuma. Hommikul umbes 2 ajal startisime. Sõit oli norm, lumi ei seganud ja kohale saime ilusti. Jõudsime lõunasöögiks ja haigelt sõime kõhud punni ja siis suht kohe trenni ka. Haigelt rõve, rada oli pehme, libiseda ei tahtnud üldse ja taevast sadas P***A alla ehk siis jäidet. Laskumistel muutus see niii teravaks, umbes selline tunne oli, et keegi peksaks nõelapatja näkku. Prillid olid küll peas aga need jäätusid ära. :D Tegelt oli vinge trenn ! See koht, kus peab üle põllu minema, et raja peale saada oli haige lume all ja kuna enne mind ja Kristjani polnud keegi sealt läinud siis oli päris vägev minek. Ma pole elusees nii paksu lume sees kõndinud, lumi oli konkreetselt puusani. Niiii kahju on, et pilti ei saanud teha. :/ VÄGEV VAATEPILT OLEKS OLNUD!!!! Igatahes, kõndisime rajale 20min ja kusjuures see oli väga-väga korralik aeroobne trenn! Tagasi tuli sama teed pidi. Jalad andsid päris hästi tunda. :) AA, nii palju veel, et juhtus ka väike õnnetus, LOOMULIKULT MINUGA... Ühesõnaga, mida ma isale ütlen??? :D:D

Oh jah, elu on elamist väärt oli täna hommikul ainuke mõte.. Hommikune trenn oli vinge, mõnus on hoida hästi madalat pulssi, ei hakka raske vähemalt. Hommikul oli mõnus 3.30h pulsi trenn.. Kuna Tehvandil olid suusatajatel eestikad siis suundusime Kristjaniga maratoni rajale, mida oli üllatavalt hea läbida. Paksule lumele oli kõvem koorik ka peale tulnud, rõõm oli lausa, hoopis kergem. Lõunal suutsin nii niii palju süüa, et ei suutnud liigutada, rõvedalt paha oli olla. Aga pärast õhtust trenni, milleks oli jooksuga jõusaali ja tagasi, oli kõik jälle normis.

ILUSAT JÕULUAEGA KÕIGILE!

Parim aerutaja on DANEK TšUSKIN

Ülekaalukalt Eesti parimaks aerutajaks on blogi külastajad valinud
Danek Tšuskini. Auhinna saab kätte Viljandi ÜKEl

Palju õnne

LAAGER

Hei, aerutaja!

Kellel oleks huvi võtta osa suusalaagrist, Võistes! Laager toimub 03.-08.01.2011. Hind oleks 210.00 krooni päev, oma linadega. Treeningtingimused väga head (suusarajad, kangi- ja pallisaal). Treenivad teid Tiina Hodakov ja Uko Kõrge!

Täpsem info telefonil 5651208 Tiina Hodakov.

Spordiriietus ja jalanõud

Pärnus võistlustel käies ja nähes missuguste riiete ja jalanõudega aerutajad treenivad ja võistlevad, tekkis mul tahtmine nutta :P

Sellest mul ka idee, et annaks paar soovitust kuidas siis riietuda ja millised jalanõud valida.

• Alustaks siis jalanõudest, esiteks, kui lähete jalanõusid ostma, siis alati pärast lõunat, nii kella nelja-viie ajal kuna siis on jalg saavutanud oma õige suuruse, kui pole võimalust osta õhtul siis soovitan osta 0,5-1 number suuremad.
• Kuna meil on n.ö põhijalatsiks ikkagi plätu ja sellest suurt midagi rääkida pole siis asun kohe jooksu-, ja sisejaltsi juurde. Kui hakkate ostma jooksujalatsit siis veenduge, et oleks pealt võrgust, sest see hingab, vale on arusaam, et nahk on vastupidavam, ongi kui seda kasutatakse õiges kohas, aga kuna jooksmisel jalg higistab ja nahk ei hinga, siis olete nagu vannis, see sööb seda nahka seestpoolt. Ühesõnaga, jalatsi esmane eesmärk oleks hingavus. Teiseks, jooksujalats peab sobima jalga koheselt, ei tohi tekkida mõtet, et küll ta nädalaga jala järgi läheb, ei ta lähe, siit siis teine aspekt, mugavus. Kolmandaks, peate vaatama kuidas te käite, kas jalad vajuvad sisse poole või väljapoole. Ülapronatsiooni käigus (kui pöiad vajuvad sisse poole) on olemas spetsiaalse toestusega jaltsid, nad ei maksa rohkem kui tavalised, neid küsige kindlasti müüatelt, kui te ei tea kas teil on üla või ala (kui pöiad vajuvad välja poole) neutraalne pronatsioon siis küsige müüalt, nad peaksid olema piisavalt pädevad seda ütlema või siis minu käest kui oled Tartust. Alapronatsiooni korral, mis tähendab siis, et pöid vajub välja poole on vaja korralike õhkpatjadega jalatseid, sest jalg saab tugevalt põrutada. Neutraalse pronatsiooni käigus kanna milliseid jalatseid tahad! Ise soovitan siiski patjadega. NIKE patjade tähised AIR MAX, AIR ZOOM, SHOX(vaevalt et selliseid jooksujalatseid enam kuskilt leiate) ADIDASE adiprene märgistuse järgi ja ASICS, gel... märgistuse järgi.
• Sisejalatsi kohta siis niipalju, et sellega ei ole mõtet väljas käia kuna suure tõenäosusega lagunevad need hiljemalt poole aastaga, kuiva ilma korral kestavad ehk kauem. Samuti, kui ostate jalatsi siis ikka pigem pool numbrit suurema, sest sünteetiline nahk, millest need jalatsid üldjuhul tehtud on, ei veni.
  

• Lõpuks hoiatus, sisejalats, ega jalgpalli putsa, ei tavaline ega kunstmuru oma pole mõeldud jooksmiseks, esimesel juhul laguneb ruttu, teisel juhul, puudub igasugune vedrustus.

Riietusest!!!

• Siin on üks suur võlusõna, kihiline riietumine, kõik selleks, et õigesti riietuda leiate siit
  

Kui teil tekib küsimusi seoses riietumisega või jaltsite valikul, siis andke aga teada, aitan meeleldi.

Test

Mis ma ikka meie väikest paljast matukest kiusan

P2rnu YKE

Kirjutage siia siis oma kommentaarid v6istlusest, kas yletas ootusi v6i l2ks k6ik untsu...


Ma v6in ise alustada.
Ma l2ksin v6istlustele tegelikult suuremate ootuste ja lootustega, just surumise osas, mis j2i saavutamata. 2 min altt6mbega olen rahul kuna pole t6esti 2 kuud seda teinud, paremat poleks saanud tahtagi. L6ppkokkuv6ttes rahule ei j22nud.

Edu k6igile treeningutel ja loodetavasti Viljandis n2eb.

P2rnu YKE tartlastele

Kui keegi teab, millal laup2eval v2ljas6it on andku teada, saavad teisedki teada.

Et yhist bussi tellida, peab igayks kes tuleb, maksma 200 krooni s6iduraha

Uurimus

Tere kallid aerutamishuvilised.

Mina olen Kristo Sepp ja nimelt teen see aasta oma magistritööd ja oleks väga vaja teie abi selle õnnestumisel.
Nimelt algne plaan oleks selline, et otsin aerutajaid, kes on sündinud 1993 ja varem (ehk siis ülemist vanusepiiri pole).Kes teevad kaks korda läbi nö. pärnu ÜKE. Esimene kord siis 11 detsember 2010 ja teine kord paar nädalat enne Tartu kevadregatti (see siis 2011 aastal). Samuti oleks vaja enne pärnu ÜKE-t teha koormustest, kellel see tegemata on, kellel tehtud viimase kuu või kahe jooksul seda uuesti tegema ei pea (aga tulemusi tahaksin enda kätte). Kevadel sooritame ka uuesti koormustesti seda peale kevadist ÜKE-t.
Koormustestid saame teha Tartu Ülikooli kulu.
Üks palve oleks veel selle asja juures, sportlased peaksid täitma treeningpäevikut selle perioodi jooksul ehk siis detsembrist aprillini. Kellel on võimalik seda täita elektrooniliselt teeb seda arvutis ja kelle pole peaks tegema seda paberkandjal. Treeningpäeviku vormid saan teile saata.
Uurimuse tulemustest saate ka teie loomulikult teada.
Üldiselt on asi lihtne ja loodan teie peale.

Palun anda teada oma nõusolekust uurimuses osalemisest enne 07.12.2010 e-mailile seppkristo@gmail.com
Kõik küsimused ja ettepanekud on samuti oodatud selle aadressile

Ylläse suusalaager. 22.11 - 28.11 2010.a.

Laupäev:

Kella 1 ajal hakkasime tartust liikuma, Tallinna jõudsime kohale kuskil 4 ajal.

Kohtusime Peetriga, pakkisime asjad ümber ja läksime laevale. Meri oli üpriski tormine, Soome

jõudes oli minul igatahes päris paks klimp kurgus(merehaige nagu ma olen):D Soome

jõudes istusime suht kohe rongile. Sõime ja harjusime väheke rongiga ja õhtu lõppes filmi vaatamisega!

Rongiga sõit on ikka kõvasti parem kui autoga, saab koguaeg ringi liikuda ja terve öö sai

rahulikult magada.

Pühapäev:

Hommikul jõudsime Kolarisse. Sõit rongiga kestis natuke üle 13 tunni. Saime auto rongilt maha ja kohale jõudsime

pärast 1 tunnist sõitu. Ilm on super, kraad kuskil -12 ja tuult null. Lund on sitaks!

Rajad on korralikult valgustatud ja esimene trenn sujus väga hästi, samm tuli suheliselt kiiresti meelde ja kõigil

õnnestus kukkumist vältida. Pimedas sõitmisega siin probleeme ei tule, saime 40km ringi sõita hästi

valgustatud rajal. Käisime saunas, sõime kõhud korralikutl punni ja õhtu lõppes filmi vaatamisega.

A, viimane laskumine enne raja lõppu on vägev, kuskil 2km pikk ma usun. Samas rada algab ka selle tõusuga, nii et sõitmist alustades peab ikka

päris korralikult ülesse nühkima. Nagu mingi Soome papi ütles hyva mäki..

Tema rekord olevat 52km/h sealt alla tulles. Muidu maja on väheke suurem kui eelmine aasta, saime kolmepeale teise korruse, kus

on neli voodit ja palju ruumi. Majas on kõik olemas, mis vaja. A, netti pole ja telefoni suutsin ka Rasmuse isa autosse jätta Talinna sõites! :/

Rongis saime kõvasti naerda kui see pileti vend tuli pileteid küsima, ta lause oli umbes nii: Tickets libud! [tickets, liput?] :D:D

Esmaspäev:

Päev möödus nagu ikka suht rutiinselt, ärkamine, söömine, trenn, pesu, söömine, magamine, trenn, pesu, söömine, filmi vaatamine, magamamine. :D

Esimese trenni ajal läksime Rasmusega uusi radu avastama, trenn venis 3 tunni 30 minuti peale aga polnud hullu.

Lõpuks andis aind kõht koledat tühjust tunda ja varbad ära külmumist. Saapad olid viimasest trennist niiskeks jäänud. :/

Rajad mida avastasime oli suhteliselt kehvad.. rööpas, juurikaid täis jms. Samas oli päris hea sõita laugemal maal.

Vaatasime viitade pealt, et siit saab sõita ka Olosele ja Levile, esimene on siis 70km kaugusel ja teine 50km kaugusel.

Õhtune trenn möödus jällegi valgustatud rajal, mis on väga mõnus aga suhteliselt paljude tõusudega, tänu sellele pead tõdema,

et jalad on suhteliselt kapsad juba omadega. Majas teisele korrusele pole üldse nii lihtne enam tulla. :D Täna purustasime kõik

100km piiri, minul ja Rasmusel on 110km sõidetud kolme trenni peale, Luigel 133,5km. Aga jah, Luik tubli poiss suutis täna

94km päeva teha. Endalgi plaanis vähemalt üks 100km päev teha, aga jah... :D:D Vaatasime GPS-i pealt kiirust ka kui mäest

alla tulime. Korralik 46km/h. saaks kindlasti rohkemgi aga mina kindlasti ei julge. :D Kurvides kisub juba sellegi kiirusega vaikselt välja.

Rasmus tuli seekord soones, tuleb kiita!

Rasmus kommenteerib laskumist: mis sa ikka s**a libisemisega teed, ega saa väärtuslikku hoogu pidurdama hakata ;)

edaspidi lihtsalt R:

Teisipäev:

Hommikune trenn oli hea, kuidagi väga mõnus oli sõita. Masin oli ka rajast üle käinud, mis tegi libisemise natukene kehvemaks

aga suusa tunnetuse kuidagi paremaks ja tänu sellele sai natuke rohkem tehnika peale mõelda. :D Varvastel hakkas jälle külm, panin isegi ajalehed

soki sisse aga ei aidanud. :/ Lõuna söök oli jälle väga karm. Millegipärast suudan ma enda kõhu nii kuradi täis süüa, et enam ei saa

hingatagi.. :D A, saime rasmusega uue tippkiiruse selle suure laskumise peal 50,4 km/h !!! Aga hirm oli ikka jube suur. :D Vb kui laagri lõpuks

munad kasvavad siis saab mõne vägevama kiiruse kätte. :) Õhtul läks ilm külmaks, -21 näitas kraadiklaas.. Otsustasime mina jõusaali. Jõusaal asus

kuskil keldris. Alguses mõtlesin, et ngn suht peldik koht aga täitsa kena oli teine, televiisorit sai pumpamise ajal vaadata jms. :D Kuigi jõusaali

polnud ühtegi kangi ja enamus masinaid oli mõeldud jalgade tegemiseks saime ikkagi trenni tehtud.. rinna ja piiitsa! :D Jõusaali maja juures oli isegi

nett aga sinna ka sisse ei saanud, sest selle eest pidi maksma. -.- Õhtul oli mõnus söök, hapukapsas, verivorst ja kartulid. :D Taastusime väheke söömisest

ja oligi aeg sauna ja pesema minna. :D Pesemine oli väheke külm, sest päevaga oli soe vesi otsa saanud aga ei olnud hullu! L: ikka kuradi hullu oli!!!

R: Minu mälu järgi Luigel siiski oli hullu. Pisut kastis oma käsi seal duši all ja kobis voodisse. Iseenesest oli see jõusaalitrenn täitsa hea mõte,

sest külma ilmaga pikad suusatrennid hakkasid kergelt ära kammima energiavarusid, vähemalt minul oli voodist tõusmine ja riidesse panek väheke raskeks

muutunud, voodi tõmbas nagu üks suur magnet. Aga ma ei jõua ära kiita siinset talvist loodust, mis karge ja selge ilmaga veel ilusamaks muutus! (Y)

Kolmapäev:

Eile õhtul ei tulnud üldse und, vist sellepärast, et õhtul suuska ei sõitnud. Sellegipoolest oli täna öösel kuidagi väga hea uni, hästi puhkas välja.

Hommikul üllatas ilm meid -28 kraadiga. :O Loodame, et kui trenni minek on siis läheb ikka kõvasti soojemaks, muidu ei kannata pikalt rajal olla. Oleme rajal

ka ühte Soome vanamehega kokku puutunud, Peeter ja luik on väheke juttu ka teinud ja tuli välja, et ta on 72 aastane ja sõidab igapäev väheamlt 50km. Kusjuures

mitte aind nädalakese nivisi, vaid suht koht koguaeg kui saab. :D Hommikusest trennist jõudsime tagasi, HALE KÜLM OLI! Okei, tegelt nii hull ei olnud, varvastel

oli küll selline tunne, et keegi torgiks nõelaga. :O Aga jah, trenni pidime siiski -28 kraadiga tegema. Rassiga pidasime 2,10h vastu, sellest piisas ka, pole

mõtet lolli mängida. :D Luik tubli poiss tegi vast kuskil 2,40h. Aga kurat, külm oli küll! Peeter olevat mingi kohalikuga rääkinud ja kuulnud, et siin võib temp-

eratuuri muutus olla kuni 15 kraadi, see tuleneb suurtest kõrguste vahedest ja tuleb tõdeda, et seda on ka omal nahal tunda.. Nii, sain oma esimese

kukkumisega ka hakkama. Kukkumine toimus laskumisel(Selline küngas oli, mitte mägi), polekski vast kukkunud kui ma oma uusi suuski poleks testima hakanud.

Jube hästi libisevad, tänu sellele lendasin soonest välja kurvi võttes, Libisemine oli suhteliselt halb, kõige halvem, mis siiamaani olnud on. Arvatavasti külma

ilma pärast. Õhtuseks trenniks jäi temperatuur samaks aga seekord olime rasmusega kavalad ja jäime mäe otsa 3km ringi peale suusatama. Rasmus pidi 1.30h peal lahkuma

kõhu probleemide tõttu. Tuleb tõdeda, et suur vahe on tõesti kas sõita kuskil orus või seal mäe otsas, suutsin 2.30h nivisi ära sõita, et külm ei hakkand. Suutsin

ka korra kukkuda, ühel laskumisel on täisnurkne kurv ja õnnestus sinn kurvi jõuda mingi papiga samal ajal, kes sõitis vastu. Pidin rajalt välja sõitma. Õnneks on*

on siin lund nii palju ja selles kohas on mõlemal pool rada nagu sein, kus on mõnus paks lumi. Nii et maandumine oli pehme. Tagasi tulek oli maru raske, kuna

viimane laskumine on see maru pikk, kiire ja jõuab alla orgu välja, siis temperatuuri muutus oli nii 10 kraadi ringis külmema poole. Pmst poole laskumise peal

visati nagu ämber väga külma vett üle terve keha, isegi riided jäätusid selga ära. :O

R: Ma siiski pean mainima, et Kaarli uued isetormajad liikusid päris hästi. Nimelt väitis ta mingi hetk, et tal läks pulss 105 peale. No kurat, mul oli niisama

seistes läbi suusamaski hingamise tõttu pulss vähemalt >120. Külm oli ka, jah. Toppisin 2 paari sokke ja ajalehegi suusasaapa sisse, aga ei töötand midagi see

vanarahva tarkus. Nina pidi viimasel laskumisel otsast kukkuma, sest kui niisama tuult polnudki, siis laskumisel (väh 45 km/h) tuleb tuule kiirus sips alla 15 m/s,

mis peaks seda -28 C väheke võimendama. Aa ja teist päeva järjest on selge ja päikest näeb ka nii 2h päevas teisel pool mäge trenni ajal! (Y) P.S. See oli nõme, et

porod (=põhjapõdrad) olid öösel suusaraja täis lasknud, jubinaid oli iga 100m peal :)

L: soomlased on hullud-28 kraadiga suusatavad hõlmad lahti nagu polekski külm. See soome papi, keda ennist mainiti kiitis kõvasti, et lõpuks on talv kohale jüudnud,

olevat palav sõita. Taat on suusakepi külge termomeetri monteerinud ja iga kord kui tast mööduda annab teada palju külma on. Mina oleks täna nibin nabin põdrale otsa

sõitnud, kuidagi maru julged teised.

Neljapäev: Tunne on mul suht isoleeritud, kuna pole netti ja telefoni ka pole, hale p*sk! :D Peaks hakkama õhtuti venitama, reied annavad päris hästi tunda juba.

Venitamine on niisama ka tähtis aga lihtsalt viitsimist pole nii palju. :D Eilse seisuga peaks olema kõigil üle 200km sõidetud. Laagri alguses otsustasime, et ei ole

mõtet hakata km taga ajama. Mainin ära, et eelmine aasta sai mul 8 päevaga 480km sõidetud, see aasta on 7 suusapäeva, kaks neist on poolikud, eks ole näha palju tuleb.

Hommikul sai ka kraadiklaasi vaadatud, temperatuur on soojem kui eile. Eile oli hommikul -28, täna on -26. Hommikuseks trenniks oli temperatuur soojemaks läinud ehk siis

-21 peale. esimene 1.30h oli hea soe aga pärast seda hakkas järjest külmem. Otsustasime, et 30km trennist on rohkem kui küll. Nägime trenni minnes ja tagasi tulles põtru,

need olid vist sellised metsikumad põdrad, sest rihmasi ega silte neil küljes ei olnud ja need isegi kartsid inimesi. Tegime natuke pulli ka, ulgusime väheke mööda sõites,

krt kus neil hakkas kiire. :D Pmst jah, kui soojemaks ei lähe siis jätkame 3km ringi peal sõitmist, ring ise pole üldsegi kerge ja see on ka hea, et pool ringi saab uisku

sõita ja pool ringi paaristõuget siis ei tüüta nii ära. Seda ringi sõidab päris palju rahvast, nii et on ka väheke lõbusam. :) Eilsest veel nii palju, et lubasin luigele

auhinna anda kui ta suudab päeva olla ilma nilbuste, liputamiste ja muu selliseta. Kahjuks ei saanud ta sellega hakkama. :( Peaaegu terve päeva pidas vastu aga õhtul saunas

tal siiski üks nilbus suust libises. :D:D Õhtune trenn, polegi nagu midagi öelda.. Panin seekord t-särgi ja ühe paari pükse ka veel juurde. Ma ei tea, kas see oli sellest

aga igatahes 2 tundi oli seekord mõnus soe. Tegelikult on natukene soojemaks ka läinud. Mis siis veel? A, kerge selline väsimus hakkab tunda andma, pulss küll eriti ei ole

alla läinud aga lihastes pole enam powerit. See on tingitud arvatavasti sellest, et väga palju sõidame paaristõuget. Täna on väga palju põtru näha olnud, nii akna taga kui

ka radade peal ja radade kõrval.

L: huvitav, mul on tunne et hakkan soomlaseks muutuma juba, kui hr. Aluperel ja Lelumehel oli täna külm, siis minul pidi suisa palav hakkama. Seega sai

mõlemad trennid tehtud nii nagu ette nähtud, päeva peale tuuli kokku 98 km ja peaaegu 8 tundi :) Ahjaa, peaaegu oleks õhtuses trennis põdrale otsa sõitnud,

seisid keset rada ja liikuda kah ei tahtnud, õnneks kokkupõrget ei toimunud. Eelmisel aastal õnnestus mul siiski põdrale otsa sõita. Eks näha kuidas homme :D

Reede: Selline väsimus hakkab tekkima, mitte nagu endal ja pulss pole ka nagu eriliselt kukkunud aga lihased annavad küll tunda, et nende jõud hakkab vaikselt raugema.

Reied annavad juba mingi kolmandat päeva näiteks tunda juba. :D Põdrad on siin juba selliseks tavaliseks nähtuseks muutunud. Õhtuse trenni ajal oli tervelt 5 tükki raja

raja kõrval söömas. Nii tänasest veel nii palju, et saime rassiga kohustuse teha pannkooke. Eks me siis tegime. Taignaks läks siis 1 kilo pannkoogijahu, 2 liitrit piima,

suurel hulgal suhkurt, 3 muna ja valmis ta oligi. See on mõeldud siis õhtusöögi magustoiduks. Eelroog on mingi makarooni vorm, mis kohe valmis peaks saama. Nüüd peame

aind ootama kuni Luik ja Peeter tagasi jõuavad ja saabki end jälle lolliks süüa, mida ma korra olen siin juba teinud. :D Süüa saab siin ikka kõvasti. Silmad punnis proovin

piiri pidada, et paha ei hakkaks.

Laupäev: R: Hommik oli külm jälle, kiskus sinna -20 kanti. Suure sisemise (vaimse) pingutuse tulemusena suutsime end lõpuks rajale vedada, kus oli üllatavalt hea minek. Pmst eilsed

pannkoogid vist mõjusid hästi. Tegime Kaarliga 3h traditsioonilise raja peal, põtru oli jälle jalaga segada. Ise olin ringi lõpuks parasjagu kinni jälle ja lihas annab ilmselt veel

jõuludeni paaristõukest tunda. Tagasi koju jõudes ootas ees igapäevane söögiorgia ja siis väike puhkus, et juba max kiirusel asju pakkida. rongist olime peaaegu maha jäämas, aga

tuli välja, et ka soomes võivad rongid hlineda. Saime veel konservikarbisuuruses rongijaamas passida. Ei saa jätta mainimata, et üle pika aja nägime ka kenasid tüdrukuid.

Silmanägemine pole veel trennist ja külmast ära kadunud =) Rong niisiis hilines ja hetkel vagunis istudes ütleks, et f***ing külm on! Kütet pole sees ja elektrit ka hetkel pole.

Internetist rääkimata. Oijah. Aa. Ja siis Kaarel mõtles mitu mintsi, kuidas Friday kirjutada. Pika pingutuse järel jõudsime kolmanda täheni, aga sinna ei sobinud miskit kahjuks. :)

K:Selle reede kirjutamisega läks tõesti vähe halvasti :D Mis teha, minult on külm ja ühiskonnast eraldatus viimasegi mõistuse võtnud. Tegelikult tahtsin veel sellest kirjutada,

et siin rongis on kuradi igav. kell on nagu 21:40 ja mitte kui midagi pole teha. Und ei ole ja jätkuvalt on külm. Kraadiklaasi näitab meil kupees 14 kraadi sooja, RAISK! Siis ma

juhuslikult tõmbasin kardina akna eest, et vaadata, kas väljas midagi huvitavat vaadata. Aga ei, väljas liiga pime. Avastasin aind, et sellise aknalaua moodi asja peal

on kuhjaga lund.Midagi toredat! RADIKATEST HAKKAS SOOJA TULEMA!! :O Temp. on tõusnud lausa kraadi võrra ja kui nii edasi läheb siis

julgeb isegi magama varsti minna. Need tüdrukud keda Rasmus enne mainis jooksevad meil ukse eest päris tihti mööda. Ilus vaadata kohe. (: Mainin ära ka palju meil km ja tunde lõpuks

kokku tuli. Luigel tuli ~485km ja mul Rasmusega ~ 375km. Tunde tuli Luigel sinna 40 alla ja minul Rasmusega ~30. Ja nii palju mu pea veel võttis, et akna oskasin korralikult ära

isoleerida ja sellest on palju abi! Hommikul ärkasime oli kupees +25, mõnus soe. Nüüd laeval ja varsti kodus. Suured suured tänud Peetrile, kes jälle viitsis meid laagri vedada

ja kõik väga lahedalt ära oli organiseerinud. (Y)

Tähelepanekud:

1. Päike on siin punane või väheamlt tundub täiesti punane.

2. Kuu tundub siin suurem ja kuidagi eredam, valgustab palju paremini.

3. Temperatuur võib väga järsult muutuda.

4. Suur laskumine kestab umbes 3-4 minutit.

5. Poole laskumise peal võib hakata kannatamatult külm.

6. Siin oskavad kõik suusatada, vahet pole, mis vanuses nad on, kõik liiguvad kiiresti.

7. Siin on kuulda soome, vene, norra ja saksa keelt.

8. GPS-i ei tohi taskus hoida, muidu külmub ära.

9. Porod kasutavad rada peldikuna, ju sellepärast, et seal hea madal lumi, eriti tublid on veel need põdrad, kes oskavad otse soone sisse oma laadungi lasta. :D

10. Porod s*tuvad arvatavasti ka jooksu pealt, seda võib arvata sellest, et mõni raja jupp on ikka pikalt ja tihedalt nende pabulaid täis.

11. Leidsime ühe posti küljest kraadiklaasi, mis oli katki. Arvatavasti puru külmunud..

12. Enne sai räägitud sellest temperatuuri vahest mäe üleval ja orus. Sai vaadatud ja vahe oli 7 kraadi külmema poole, seda siis orus.

13. Kas riided võivad kiiremini kui 10 sekiga selga jäätuda? JAH!

Lisan kunagi pilte ka kui viitsmist on.

Eesti lahtised meistrivõistlused süstaergomeetril.

Täna, 24,11,2010 toimusid siis esmakordselt Eesti aerutamise ajaloos ergomeetrite võistlus. Kahjuks kujunes aga võistlus suhteliselt lühikeseks, enamasti just seetõttu, et kohal oli ainult kaks võistlejat. Nendeks pioneerideks olid Marek ja Jüri. Kuldmedel läks nendel esimestel võistlustel küll Paikuse esindajale Jürile, kuid võistlus oli tihe ja pingeline viimaste meetriteni. Aja mõõtmine küll ebaõnnestus, kuid võistlejaid jäi lahutama kuni 1 sekundi pikkune vahemaa. Marekil olid küll tehnilised probleemid(jalarihm tuli lahti), kuid samas väitis ka Jüri, et tal oli miskit tüüri taha jäänud. Eks järeldage siis ise. Järgmised plaanilised meistrivõistlused toimuvad järgmine nädal, aeg on veel täpsustamisel.

Fitness five

Spartas peetakse esmakordselt Eestis Fitness Five võistlus

5. detsembril toimub Sparta tasuta lahtiste uste päeva raames esmakordselt Eestis uudse ja atraktiivse ala Fitness Five võistlus, milles saavad osaleda nii noored, naised kui ka mehed.

loe edasi...

ÜKE võistlus- Aeruramm

Juhend on EAF-i kodulehel olemas.

Eelmiste aastate tulemusi leiate siit

Treeninggrupp

Tekkis siis küsimus, et paljud viitsiksid näiteks mingi grupi kokku ajama kasvõi veepeal käimisiks. Mõte tekkis sellest, et suht igav üksi sõita ja praegusel ajal kui enamusel niikuinii rahulikud otsad, oleks grupis lõpusam. Ise otsiksin siis kaaslast kes oleks nõus sõitma piduriga(tennispall) pikemaid otsi(nii umbes 10-18km). Kes huvitatud on, andke teada ja küll midagi välja mõtleb, nii trenni aegade suhtes kui ka muides küsimustes.

Olen vist blogi veits unarusse j2tnud, aga mul suts kiire ka.
Ehk aitate seda ikka k2igus hoida ja teete ka postitusi, enamusel peaks see v6imalus olema, kellel pole, pange kommentaaridesse oma meiliaadressid ja esimesel v6imalusel teen teid kasutajaks.

Aga kirjutage kuidas trennid on senini l2inud, missuguste ootustega uuele hooajale vastu l2hete, kuidas on treeningtingimused, kuidas koolis l2heb jne.

Abi sügis-talviseks ettevalmistusperioodiks

Kõik kes soovivad enamat kui saavutatud sporditaseme säilitamine või on oma peaeesmärgiks seadnud jõudmise rahvusvahelisse konkurentsi võivad julgelt põõrduda koit@aerutaja.ee
- koostame sinu jaoks sobiliku eesmärgipõhise treeningplaani.
Lisaks Tartu TÜASK-is
- võimalus tehnika analüüsiks aerutamisergomeetril (süst)
- spordimassaaž (tasuline-soodne)

JOOKSUD

Kellel huvi, siis

23. okt. J2nese jooks, u 13 km, start Sakist, kellaaeg veel t2psustamisel

30. okt. Elva-Otep22 jooks, t2psem aeg pole veel selge.

Uue v6istluse korraldamine

Kuna siin m6tteid jagub, aga teema juba unustatud siis t6stan uuesti esile.

Mida inimesed arvaksid kui Eestis oleks ka teatevõistus, kas siis eraldi võistlusena või meistritiitli eest. Distants oleks siis 4x200 ja ilma vanuseklassideta. Üks probleem oleks muidugi nende startidega kuna paatide joonele saamisega oleks suht raskusi, aga teoorias täitsa korraldatav. Küll peale esimesi mahavõtmisi rahulikumaks muututakse. Hea koht oleks muidugi anne kanal kuna ilmaga seal probleeme väga ei ole, aga seal on takistuseks pigem madal põhi ja kinnikasvamine nagu ma aru saand olen.

Võiks ju olla mõni lühema distantsi võistlus ka Eestis, suht kopa ette visand need pikad maad juba. Igatahes ootan arutlusi sel teemal.

Olympic Hopes 17.09.-19.09.2010, Piešťany, Váh

Võistlus on leidnud kajastust ka ERR spordiportaalis, veel j2relkajasid leiab siit

Kaarli sõite saab näha siit

Stardiprotokollid ja tulemused leiab siit

Tundub, et oleme endale uue sprinteri leidnud...
eelsõidu 37.7 annab lootust...

Kiri Danekilt

Seltsimehed aerutajad, kaasvõitlejad, sõbrad, tuttavad!
Käesolevaga teatan, et see hooaeg jääb mul viimaseks oma aerutamiskarjääris. Ma olen kogenud nii ebaõnnestumisi kui ka õnnestumisi. Suur eesmärk jääb küll täitmata - pääs olümpiamängudele aga loodan et järgmised põlvkonnad teevad selle ära. Ning kui tunnete et läheb raskeks ja ei tea kuhu pöörduda, olen meeleldi nõus aitama nii füsioterapeudina kui ka endise aerutajana. Eriti tahaks tuua esile ühte inimest Tiinat, kes on olnud minu treener alates noorusaegadest, kellega me oleme riielnud ja rõõmustanud võitude või kaotuste puhul. Aga tema oli see kes viis mind rahvusvahelisele tasemele ning ei pidanud mõtlema kas saame eelsõitudest edasi või mitte nagu hetkeolukord eesti aerutamises on. Muidugi, päris palju tagasiminekuid on olnud vigastuste tõttu aga selle eest ei ole keegi kaitstud. Samuti tahaks tänada oma tüdruksõpra ja hingesugulast Merlet, kes oli rasketel hetkedel minuga koos, aitas ja kuulas ära ning soovitas kuidas edasi minna. Päris palju oleme pidanud lahus olema laagrite tõttu aga sportlase elu selline on. Aga teadsin, et mõttes ta oli minuga. Need ühised ettevõtmised, mis jäid tegemata koos, loodan et saavad  nüüd teoks.  Kindlasti tahaks tänada oma vanemaid kes toetasid nii materiaalselt kui ka emotsionaalselt. Nende inimeste abita  oleks võimatu saavutada seda mis saavutasin.
Aga vaadates tagasi midagi küll kripeldama ei jää. Olen õppinud kannatama, rõõmustama, kaotama, võitma. Ütleme nii, et aerutamine teeb poisist mehe. Aitähh teile kaasvõitlejad ja teistele väga kallitele inimestele.
Canoe is life, the rest are just details!!! Mis minu puhul enam ei ole elu eesmärk.
Ja kindlasti teeme kh väikse koosviibimise kaasvõitlejatega ja mulle oluliste inimestega. Aeg on täpsustamisel.

The final destination isnt important but journey there matters!!! Mõelge selle peale!

Ilusat sportlaskarjääri soovides,

Danek Tsuskin

Uue võistluse korraldamine

Mida inimesed arvaksid kui Eestis oleks ka teatevõistus, kas siis eraldi võistlusena või meistritiitli eest. Distants oleks siis 4x200 ja ilma vanuseklassideta. Üks probleem oleks muidugi nende startidega kuna paatide joonele saamisega oleks suht raskusi, aga teoorias täitsa korraldatav. Küll peale esimesi mahavõtmisi rahulikumaks muututakse. Hea koht oleks muidugi anne kanal kuna ilmaga seal probleeme väga ei ole, aga seal on takistuseks pigem madal põhi ja kinnikasvamine nagu ma aru saand olen.

Võiks ju olla mõni lühema distantsi võistlus ka Eestis, suht kopa ette visand need pikad maad juba. Igatahes ootan arutlusi sel teemal.

EMV maratonis

04.09.2010 Tartus (25km) start kell 11.00 TÜASK- i paadisillalt.
Sõidetakse 5 x 5km ringil kahe ülejooksuga.

5k start Poolas

Sirvisin pildimaterjali MMist ja sattusin peale 5000m stardile, kus obviously tehti valestart. Meie sõber Kristaps Zalupe ei jäänud aga niisama vahtima. Ei tea, kus see mees küll sellist starti harjutas?

Eestikatest võib ka kasu saada...

MM-i järelkajad

Oleks huvitav lugeda MM'ist muljeid
Niiet, asjaosalised, jääme ootama!!!

MM Poznanis

Kes Poolas just võistlust vaatamas pole, aga tahaks siiski asjadega kursis olla, siis MMi tulemused peaksite leidma siit.

Ja kellel on võimalik Eurosporti vaadata, siis sealt näeb ka, tänane teine ülekanne algab Eesti aja järgi 18.00

Homme laupäeval on kell 11.00 ja 14.00 ja pühapäeval kell 11.15; 12.30; 13.30 ja 17.45

Väike seiklusjutt

Elasid kord kaks päkapikku sügaval metsa sees, seitsme maa ja mere taga umbes 180 kilomeetri kaugusel kurjast kuningannast Edgar Savisaarest. Need päkapikud olid väga aktiivsed ja tegelesid sellise muinasjutulise spordialaga nagu aerutamine. Esimese päkapiku nimi oli Peeter ja teisel nimeks Marek. Kuna Peeter oli Marekist palju vanem ja elukogenum, siis tegeles ta oma harrastuse kõrvalt ka rahateenimisega, samal ajal kui Marek veetis rõõmsalt aega arvuti taga ja magamisega. Ühes asjas olid nad aga väga sarnased, nimelt meeldis neile mõlemale istuda paadis ja liigutada ennast mööda veekogusi edasi mingi pulgaga mille otsad läksid laiemaks. Neile meeldis see tegevus isegi nii väga, et ükspäev nad otsustasid seda teha lausa ühes paadis ja olla selles parem kui kõik teised päkapikud. Nii nad siis sõitsidki päevast päeva ühes paadis, üritades parandada oma kiiresti sõitmise oskust. Ühel päeval, enne ühiselt paati istumist tekkis aga vanemal päkapikul Peetril idee minna sellise müstilise järve peale nagu Saadjärv. Kuna idee tundust huvitav siis oli ka päkapikk Marek kohe nõus selle paigaga ja nii seatigi paat vankri peale ja seda vankrit valiti vedama hobune nimega Audi. Kogu see tee võttis aega seitse päeva ja seitse ööd, kuid ilm oli hea ja kogu teekond tundus minevat palju kiiremini. Vahepeal sõitis küll hobune liiga kiiresti ja paat tahtis vankri pealt ära minna kuid kerge peatuse ajal sätiti kõik korda ja teekond võis jätkuda. Kohale jõudes ootas neid veekogu ees palju inimesi, nii noori kui vanu, kes kõik nautisid vees sulistamist. Päkapikud sidusid aga paadi reipalt lahti ja järjekordne treening võis alata. Sõideti siis kilomeeter, sõideti kaks, kuid miskit nagu oleks valesti. Kaldale jõudes sättisid päkapikud oma istmeid ja jalapuid ning mindi uuele katsele. Peale kolmandat seadistust leiti, et see on kõige parem ja peale viimast kiirendust otsustati natuke peale sõita kuna iga päkapikk teab, et lihastesse kuhjunud jääkained tuleb sealt välja saada. Kohe peale trenni algust oli aga ilm hakanud muutuma halvemaks, taevas muutus mustaks ning Zeus pildus valgeid nooli taevast, mis tekid maad tabades koledat lärmi. Pealesõidult tagasi tulles muutus aga asi eriti hulluks. Nimelt tuul oli muutunud väga tugevaks ja vihm väga teravaks, kohati oli isegi ette nägemisega probleeme. Kuna päkapikud aga sellise ilmaga arvestanud ei olnud, siis põlled vedelesid ilusti koduküla baasis. Peagi oli paat vett täis ja edasi liikumine vägagi raskendatud ning koos jõuti otsusele, et paadist tuleb väljuda selle allesjäämise nimel ning teekonda jätkati ujudes. Kaldani oli umbes viissada meetrit nii et ujuti usinalt. Möödus esimene päev, möödus ka teine ja lõpuks kolmeteistkümnendal päeval jõuti kohale. Päkapikud olid endiselt rõõmsad ja lõbusas tujus, eriti selle üle et keegi nende äpardust pealt ei näinud mis oleks nende maine rikkunud igaveseks. Kuna ilm oli pika ujumisel paremaks muutund, seoti paat uuesti vankri peale ja tagasisõit võis alati. Koju, seitsme maa ja mere taha jõudes võeti paat uuesti maha ja kuna selline seiklus polnud nende võiduhimu veel nõrgemaks teinud, siis lepiti kokku uue treeningu aeg. Peale seda mindi lahku, päkapikk Peeter läks hobust nimega Audi koju viima, Marek läks aga kohalikku põllumehe, kelle nimi oli Konsum, juurde vajalikke toitaineid muretsema ning mõlemad jõudsid ilusti koju sellelt raskelt ja pikalt seikluselt. Kui nad veel surnud pole, on nad veel ikka enda kodudes, söövad, puhkavad ning valmistuvad järgmiseks treeninguks.

Tõsine avastus

Hakkas siis minul igav ja mõtlesin, et vaataks ajaviiteks videosi youtubest. Chillisin siis ja järsku sattusin ühe päris huvitava video peale ja siis tekkis küsimus, et kas kõik Tartlased on sama "targad" :D
Kliki siia

MM Poola, Poznan

Võistluse kodulehe leiate siit

Oskab keegi öelda ka MM-ile sõitva koondise?

MM-i pilte leiate siit

Siiani on hästi läinud, nii Luik kui Heli edenesid edasi poolfinaali. Poolfinaalid alustavad kell 3

emv pilte

(kliki pildile)

Eesti MV

Stardiprotokollid leiate EAF'i kodukalt.

Edu kõigile!!!

Kokkuvõte minu poolt

Niih, võistlused siis selleks korraks läbi, päev kosunud ja nüüd siis võib ka väikese kokkuvõtte teha. Alustades siis võistlusvälistest asjadest.
1)Hotell -- Kõik oli täitsa mugav peale selle, et ei olnud konditsioneeri. Sellepärast pidi aken 24/7 lahti olema, et natukenegi õhku saada ja tänu sellele sai nautida nii päeval kui öösel kohalike kiirendajate võidusõite, mis alguses küll häiris, kuid lõpupoole harjus juba ära ning esimene öö kodus magama minnes oli täitsa imelik kohe olla, et miski on nagu puudu, kuidagi vaikne. Magama sai jääda ainult märja rätiku abil, mida sai öö jooksul korduvalt peale sätitud uuesti, nii et võistluse lõpuks vaevas mind vähemalt juba kerge unepuudus.
2)Transport -- Kuna linn on suur ja liiklus tihe, siis on raske öelda, et kuidas oleks saanud seda paremaks teha. Kohalejõudmise aeg kõikus 18 minuti ja rekordilise ühe tunni vahel. Osadel bussidel puhus küll külma õhku, aga enamustel selline luksus ikkagi puudus ja kui ikka buss higist nõretavaid sportlasi täis on, siis kujunes sõit ikkagi parajaks piinaks. Bussist väljumine oli justkui taevalik kingitus, "värske" õhk ikkagi mõne kerge tuulepuhanguga.
3)Võistluspaik -- Selle üle väga kurta ei saa, kuigi Kreekas asuva Schinias`e kompleksi vastu ei saa. Mulle vähemalt tundus, et stardiprotokollid jõudsid natuke suure hilinemisega ning ka jagatav joogivesi oleks võinud natuke jahedam olla, mitte selline et viska teepakike sisse ja voilaa, ongi soe tee olemas. Mulle isiklikult ei meelding ka üldine paigutus seal, ruumi oli väga palju, aga samas oli kõik väga väikse ala peale kokku pakitud, aga see on juba kanali planeerijate apsakas, nagu ka need lamavad politseinikud seal, tänu millele ma vist endale soojendusjooksul varbasse koos suure verejooksuga ka mõra sain.
4)Avatseremoonia -- No kui nüüd päris aus olla siis puhas jama. Kogu tekst oli vene keeles ja seetõttu suurem osa inimestest lihtsalt vaatas lolli näoga ja plaksutas siis kui venelased seda tegid. Võrreldes eelnevate aastatega oli ikka väga mannetu ja juba 10min peale algust tekkis soov lahkuda.
5)Minu esinemine -- Ütleme nii, et suht pettumus. Lootsin kohta A finaalis ja kui täpsem olla siis esimese 7 hulgas ja tean, et oleme ka selleks võimelised, aga midagi jäi puudu ja seepärast ka koht B finaali 7. Võibolla oli probleem väheses kokkusõidus, närvide ülekeemises või siis lihtsalt kehv vorm. Pamp oli küll hommikustest ühese ja kahese sõitudest väsind, kuid see ei õigusta siiski nii kehva tulemust. Eks peab nüüd millalgi treeneriga üle vaatama asjad ja siis vastavalt tegutsema.
6)Autosõit -- Sinnasõidust ma juba kirjutasin, nii et nüüd paar sõna tagasisõidust, mis oli ikka palju leebem kui minek. Temperatuur oli madalam ning uni suurem ja seetõttu möödusid esimesed 6h väga kiiresti ja halba teed ei pannudki eriti magades tähele. Ühte suurt hüpet oli muidugi võimatu maha magada(õnneks ma sel korral istusin, nii et ribid jäid terveks). Selle hüppe jooksul said tugevaid põrutusi vitsuti pea, mis lendas vastu tagumist pidurituld ja rindkere mille peale ta kukkus peale piduritulega kokkusaamist ning minu vasak põlv mis tegi lähemalt tutvust istme seljatoega, peale mida ta mingit aega enam sirgu minna ei tahtnud. Kõigest sellest võitis aga pamp, kes sai väga toreda õhulennu. Piirilt sai igatahes seekord kiiresti üle, kõigest 2h kui ma õigesti mäletan. Saime ka uue sõbra seal endale, nimelt toodi bussi narkokoer, kes tundus väga unise olekuga ja ei paistnud eriti huvitatud olevat sellest nuuskimisest. Samas ma ei oleks ise ka eriti rõõmus vist kui mind keset magamist üles äratatakse, rihm kaela pannakse ja öeldakse, et mine nuusuta nüüd seda autot. Igatahes sealt me pääsesime läbi ja jõudsime ilusti Tartu kus me panime paadi järgmise auto peale ja sõitsime Pärnu. Koju jõudsin igatahes enne kella 5 ja suht unisena. Kuna unerütm on täitsa ilusti paigas praegu, siis silmad tulid lahti juba kell 10, nii et täna tuleb vist hea uni vähemalt.

Kokkuvõttes siis suht negatiivne kommentaar minu poolt mis võib suuresti tulla pettumusest ja kõrgematest ootustest, aga mis teha, peagi tuleb hakata valmistuma järgmiseks hooajaks ning üritada parandada oma tulemust kas siis suuremate treeningkoormustega ja parema vaimse ettevalmistusega või siis vormi ajastamisega. Praegu aga tuleb treeningutest viimane kiirus välja pigistada, et eestikatel võimalikult hea tulemus välja sõita.

2. + 3. päev

Kaarel juba jõudis mainida, et 2. päev läks kergelt öeldes s****ti, 500m poolfinaal oli paraku kõige raskem kolmest sõidust ja ega ka tunne polnud kiita. Ilm oli kahjuks vaikne (vastutuul tootis kergete hispaanlaste-itaallaste vastu eelsõidus hästi) ja suitsu rohkem kui eile. Leppisime kokku et tempoga ei laksi kui ei taha Pärnu KV 500m vol 2-te teha. Paraku olime ka aeglase tempoga poole maa peal suht kinni ja lõpus sõideti meist nagu postist mööda. Saime ära ka põlisvaenlastelt lätlastelt, mis niigi halva sõidu veel hullemaks tegi =) Ühesõnaga realiseerisime ennast küll peaaegu pildituks, aga kokkuvõttes polnud meie sõit. Et õhtul me finaali sõitma ei pidanud, vahtisime teiste sõite tribüünidelt ja käisime ära ka punasel väljakul. Lootsime et turismireis metrooga annab homseks motivatsiooni juurde... Õhtuks oli tunne päris hea ja vaim valmis tonni paugutama.

3. päev algas juba režiimipäraselt umbes 6 paiku hommikul külma duši all ja hommikusööki süües. Jõudsime ilusti 2h enne starti Krõlatskojele ja saime teha kerge soojendustrenni, kus tunne oli päris hea. Stardi eel närvi polnud, oli vaid hirm, et kole raske sõit tuleb. Tuligi :) Start meile kohaselt päris hea, distantsisõit suht kiire ja üsna pumbaks sõidetuna suutsime isegi 200m-se lõpuspurdi teha. ehk andsime 120% või rohkemgi, aga koht ikka 7. B-finaali saab sellega küll ja nagu juba tavaline, oli meil kiirem sõit. Aeg 3:31 pole iseenesest paha, sest oleme juba arusaamisele jõudnud, et me pole just oma aasta tippvormis... =)

2. võistluspäev

Hommikul oli eesti aja järgi 5.30 äratus minul ja Rasmusel siis sööma ja 6.30 bussile.
Tulemused nii palju kui mäletan:

Esimene sõit Anastassia oli enda pf 6. ja sai B-finaali edasi sõitma minna, kus sai tubli 8nda koha.

Teine pf oli vist jüril, kus ta oli oma sõidu 6. Kaotus võitjale oli väike, umbes 3sek, B-finaalis oli jüri 5. kuigi tegi siiski päris hea sõidu, oli esimesel 250m teine, lõpp läks vast selle nahka, et ei jõudnud k-2 200m ära taastuda korralikult. Korralik 14. koht siiski jürile. (Y)
Kolmas sõit oli minu ja Rasmuse 500m , suht perse läks, olime 7. ehk siis esimesed, kes b-finaalist välja jäid. Homme peab siis kõvasti 1000m lammutama.
K-2 200m eelsõit lõppes Jürile ja Marekile 4nda kohaga ja nad said edasi pf.
C-2 oli nii 500m kui ka 200m sõidus 9ndad, seda täpselt ei oska öelda kuhu nad edasi said.
Õhtul on veel, jüri ja mareki k-2 200m pf ja C-2 ka mingi sõit.

Täpsemaid tulemusi Moskvast

Moskva tulemused leiate siit

1. võistluspäev

Täna oli siis esimene varajane ärkamine, päris mõnus oli, sest päike ei olnud jõudnud veel tuba soojaks kütta ja ei pidanudki üleni higisena ärkama, homme arvatavasti umbes sama, sest ärkamine on 6.30, siis sööma ja 7.30 bussile, mis viib kanali äärde. Sõit ise on u 9.20 ja see on siis 500m poolfinaal. Nii, täna siis bussiga kanali äärde minek läks päris kiiresti, sest suuri ummikuid polnud veel. Kohale jõudes, läksime kohe veepeale. Rass oli maru unine ja uimane ja ega endalgi parem polnud ehk siis soendus sõit oli kahtlaselt sitt. Eelsõit oli juba normaalsem, kuigi tunnet ma väga kiita ei saa, poleks nagu hetkel sellist vormi, et üle 500m jõuaks kõvasti sõita. Tulemusega võis peaaegu rahule jääda, sest saime ikkagi edagi aga aeg tuli sitt 3.40, samas selle tunde kohta oli päris norm, kuigi jäi kripeldama mõned paadid, kellele kaotasime aga keda oleks pidanud kindlalt võitma. Sõit läbi, võis minna hotelli tagasi, sööma ja puhkama. Õhtune 500m oli juba märksa parem, värske oli olla ja tunne oli ka hea. Minu õnneks oli vastu tuul, sest ega ma praegu väga tempoga sõita ei jõua, pigem sellise keskmise tempoga ja vägevalt tugeva tõmbega. Start õnnestus meil suurepärast, koheselt saime teise positsiooni, venelastega olime väheamlt esimesed 100m kõrvuti. Sõit lõppes ilusa teise kohaga, mis andis homseks päevaks kõvasti enesekindlust. Aga praegu peab magama ära minema ja eks tuleb loota, et homsest võib eesti paate juba finaalis näha. :)

Tulemused, neljapäev

Rasmus:

Ma vahendan tänaseid tulemusi nii palju kui tean, eepose emotsioonidest toodab IsandAlupere.

Täna olid eelsõidud, Esimesena siis 1000m: kerge tuul vasakult vastu ja temp u. +35 C

Anastassia oli oma sõidu 3. ja sai vabalt edasi poolfinaali

K-2 Alupere-Lelumees omas sõidus 6. ja edasi poolfinaali

C-2 Erik-Madis oli küll viimane oma sõidus aga vb saab edasi, poolakad ujusid =)

500m: tuul mingi 15 m/s ja vastu, lainet oli ka, temp +37-39 C

Nastja sai edasi, omas sõidus 6.???

Jüri lasi looma, tuli 2.le kohale, edasi poolfinaali

K-2 Rasmus-Kaarel hoidis kodumaa au üleval ja tuli 2.ks, poolfinaali

C-2 Vitsut-Koitla saavad vb jällegi edasi, poolakad võeti maha =)

Täpsem inf vb homme, ma enam ei viitsi ajurakke pingutada, head ööd! :)

Sellistes tingumustes peavad siis sportlased võistlema.

Tänane päev, 29. juuli kirjutas ümber Moskva ilmavaatluste 130-aastase ajaloo: purunes suitsu mattunud Venemaa pealinna absoluutne kuumarekord.

Moskva ja oblasti hüdrometeoroloogia büroost öeldi Interfaxile, et VVC (endine VDNH) näitusekeskuses asuv ilmajaam fikseeris kell 15 õhutemperatuuriks +37,7 kraadi Celsiuse järgi.

„See on 0,2 kraadi rohkem kui 26. juulil, kui püstitati eelmine absoluutne kuumarekord 37,5 kraadi," öeldi ilmajaamast agentuurile.

Maksimumtemperatuur võib hüdrometeoroloogia büroo teatel tõusta täna õhtupoolikuks Moskvas 37-39 kraadini ning oblastis 34-39 soojakraadini.

Lisaks teatati büroost, et Moskvas on halvenenud metsapõlengutest sudu tõttu tekkinud hämaruses nähtavus - see on vaid 500 kuni 1000 meetrit.

Moskva, 2. päev

Rasmus:

Et 2. päev oli tegemisterohke, postitame oma kirjandusteose täna, 3. päeval. Eilne päev algas palavas hotellitoas vett lürpides ja külma duši all käies. Hommikusöök oli sama vägev nagu õhtusöökki, rootsi lauast sai kõike mida tahta võis. Sõin ära umbes 15 pannkooki mingi kahtlase meega ja siis kogunesime alla fuajeesse et endale kaelakaardid sebida. Vaja oli teha ka pilti, sest Eestist saadetud pildid polnud obviously siiamaale jõudnud. Parim pilt tuli Kaarlist, kelle kaelakaardi ma ka netti pildi kujul laadisin. Siis oli aeg teha esimene trenn. Läbi suitsuse Moskva kulgesime umbes pool tundi kanalini, mis oli samasuguses tuhapilves. Üldjuhul oli mul tunne väga hea ja isegi hirmu ei olnud kahtlaselt suurte poolakate või itaallaste ees. Olgu nad või anaboolseid steroide täis, oma maksimumiga väga palju alla ei tohiks jääda. Pärast trenni kaaluti paadid üle ja saime ka endale kahesesse väikse liivakotikese. Läksime hotelli bussiga tagasi ja sõime lõunat, aga aega oli alla tunni, sest pool neli pidid kopsikutest proovistardid algama. Kimasime Daewoo-bussiga Moskva viisakas liikluskultuuris kanali juurde tagasi ja lasime seal mõned stardid, mis küljetuule tõttu päris s****ti välja kukkusid. Kiirus oli vist hea, aga tunne ebamäärane ja kahtlane. Siis oli aeg kostüümi vahetada ja avatseremooniale minna. Tseremoonial veeti lippe jetidega ja mingid kohalikud staarid esinesid ka. Lõpuks sai ametlik pool läbi ja tekkis idee punasele väljakule minna. Et aga vahepeatusesse hotelli minekuks kulus tipptunni tõttu terve tund, oli kopp päevast päris ees. Sõime end õhtusöögil nii täis kui saime ja kobisime varsti-varsti tuttu...

Moskva natuke teise nurga alt.

Mind ja Pampu kutsuti siis juba esmaspäeval Tartu, kust pidavat olema kohe hommikul start Moskva poole autoga. Öö veetsime siis mingis kohalikus kodumajutuses kus oli ikkagi suht palav ja seetõttu saime ööjooksul kokku mingi 3h magada. Kell 5 oli suur kogunemine ja saimegi siis teele asuda. Bussis olles oli kõige põnevam kindlasti see, et konditsioneer seal ei töödand aga samas pole hullu, oli veel hommik ja kõige hullem ei olnudki. Igatahes keerasime kohe magama ära ja ärkasime alles Vene piiril kust pidi minu arusaama järgi olema põhimõtteliselt lihtsalt läbisõit kuna kõik paberid pidid olema korda aetud. Tegelikkuses oli aga asi kaugel sellest. Kokku istusime seal ligikaudu 3h ja meie "esindajad" pidi mitu korda kõik dokumendid ümber kirjutama ja ühesõga jama palju, aga lõpuks saime ikkagi liikuma ja siis oli temperatuur küündind juba päris kõrgele ja bussis algas metsik vedeliku tarbimine. Kui mingi 100m oli venemaast sõidetud, jõudsime üheskoos selgusele, et häid teid siin loota ei ole ja iga järgneva kilomeetriga läks asi järjest hullemaks. Ainult viimased 150km olid normaalsed teed. Enne seda sai aga harjutada väga edukalt vabalangemist ja järske hüppeid. Ühesõnaga tunne oli nagu Dakari rally etappi sõidaks. Pärast pikka raputamist ja väntsutamist, jõudsime aga Moskvasse ning hakkasime hotelli otsima. Esmamulje järgi tundus see päris suur linn olevad ja kui ummikutesse sattusime, olime juba päris veendunud, et see ON suur linn kus ühtegi valet liigutust teha ei või, muidu on tagajärjeks see, et sust sõidab üle 10 rekkat ja pärast saad miilitsalt ka tappa. Kokku võttis hotelli otsimine aega siis nii umbes 2h ja olimegi lõpuks kohal. Bussist lõpuks välja tulles oli eluisu täiesti kadund kuna täiesti kole oli olla. Kõht oli tühi, külma vedelikku polnud juba ammu saanud, riided haisesid, ise haisesid ja hea tahtmise juures oleks ka ennast lakke saanud kinni kleepida, aga kohal me olime ja kõik see võttis aega kõigest 15h. Lõpuks sai aga, kõht täis söödud, pesus käidud ja siis tundus kõik jälle inimlik. Sellist pedereerivat fotosessiooni meie tegema ei hakand, nii et peale mõnda aega lolli jutu ajamist oligi käes tuduaeg.

Nüüd siis hommikusöök ka söödud ja kohe kohe lähme vaatame üle ka võistluspaiga.

Fotosessioon eri!

Moskva, 1. päev

Kaarel: Magama sain kella 12 ajal, sest algul arvasin, et polegi mõtet magama jääda kui juba 2:45 pean Rasmusel maja ees olema. Sain siis natukene üle 2 tunni magada kui pidigi jälle ärkama, sõin väheke ja väikse hilinemisega u 2:55 võtsin Rasmuse peale. Tallinnasse lennujaama oli nõus mu paps ära viskama, tee peal sain veel umbes viimased 120km magada. Kontrollid läbitud ja kohe kohe saimegi lennukile istuda, milleks oli väike propellerlennuk. Helsinki jõudsime nii kiirelt, et ma ei jõudnud arugi saada, et õhku tõusime, lend kestis umbes 40 minutit. Helsinki - Moskva lendu ootasime kuskil 2 tundi. See ootamine polnud üldsegi igav, saime istuda ja netis olla ja mingi Aasia rahvusest mehe üle naerda, keda kutsuti vähemalt 5 korda oma väravasse. Lõpuks ma nägin teda mööda jooksmas nägu nutune ja käed värisesid, praegu mõelda siis suht jama kui ta oleks maha jäänud aga siiski, hullult naljakas. :D Saime ka ilusti oma lennule, mis toimus juba märksa suurema ja vägevama lennukiga. Seekord sain isegi tunda stardirajal mõnusat kiirendust ja õhkutõusmise ajal survet, mis kõvasti istmesse surus(vägev). A PS! Ma sõitsin esimest korda lennukiga! :D Lend kestis kuskil 1,5-2h koos õhku tõusmise ja maandumisega, suht kiire värk ühesõnaga. :) Lennukis pakuti süüa ka, mida me Rasmusega rõõmsalt vastu võtsime. Piiripunktis oli järjekord päris pikk, nii et mul jäi aega ka naistöötajate häid jalgu imetleda, mis tegi veel paremaks jubedalt kõrge kontsaga kingad, mis neil jalas olid. :D Rasmusega enne arutasime seda ka, et vene rahvusest naised on kehalt päris ilusad aga kohati lähevad näod väga mööda. :P Bussisõit hotelli kulges päris hästi, nii 3h umbes, sest ka Venemaal otsustas buss poole maa peal katki minna. :D
Rasmus:

Algus kulges minul samamoodi uniselt, Eestit eriti ei mäleta. Läbi une tegime check-ini ja siis juba lennukile. Helsingis oli kõik viis pluss, aga venemaa andis endast märku juba Moskvasse maandudes. Lennukilt mahaminek viibis pisut ja me Kaarliga naljatasime, et ju siis Juri või Ivan on sips joobes või pohmellis ja lõpuks nii oligi, lennujaamatöötaja oli kadunud. anyway, saime lõpuks kardetud vene piirikontrolli, mis sai edukalt läbitud. Et meil kedagi vastas polnud (kuigi pidi), helistasin Irinale (mingi orgunnija), kes isegi please ja thanks tähendust ei teadnud. Praktiseerisin vene keelt ja lõpuks majandasime ennast tsehhidega samale bussile. Ootasime mingi tunnist sõitu hotelli, aga tutkit - ummikud ja bussiremont venisid pikale. Lõpuks jõudsime eluga hotelli, kus lunisime ilma estonian teamleaderita endale toa ja ka söögitalongid. Lasime korralikult süüa näost sisse (mis meenutas tampere buffet) ja läksime tuppa lebotama. Varsti jõudis ka ülejäänud tiim kohale ja saime oma asjad raamilt kätte. Käisime teist korda õhtust söömas ja hotellitoas, mis oli wifi olemasolu tõttu ülerahvasatud, tegime erootilise fotosessiooni uutes võistlusvormides. Mõni pilt peaks ka siia üles tulema... =)

Viljandi laager

Laager on veel käimas, aga hakkan vaikselt kribama, mis lollusi siin tehakse =)

Laager algas Isoreal Cupiga, kus olid kohal vaid Tartu, Pärnu ja Viljandi tiimid. Võistlus algas 200-stega ja siis tuli päeva tippsündmus C-4. Tartu 2, kus ka ise sõitsin, sõitis Martin Luige juhtimisel (mitteroolimisel) pisut pikema distantsi, ära käisime nii pilliroos kui ka (peaaegu) Sammulis. Aeg kukkus üle 3 mintsi. Pole paha :D Viljandi ja Tartu 1 suutsid vähe otsemalt tulla ja läksid kokku finaali. Peale jäi Tartu 1 (jee) 1:53-ga. Paadis olid Kaarel, Olavi, Mario ja Siim. Pika maa peal (4000/2000m) toimus paras matkamine, tulemused saab netist juba ma pakun. Võistkondlik võit tuli Tartu 1-le, 2. oli Tartu 2 ja 3. Viljandi.

Laagrist endast: Esiteks sai esimesed 4-5 päeva hommikuti mannaputru (mannasuppi?), mis kopa jube ette viskas. Nüüd on asi paranenud :P Ilm on suvine, sooja üle 30 kraadi nagu ilmselt ka mujal eestis. Üks päev langes näit 23 peale ja eestimaale paras suvesoojus ehk 20-25 C tundus kole külm. Panin sooja pesu selga :) Tore on see, et ööd on jahedad ja magada saab hästi. Räägin muidugi kämpades elavate inimeste eest, sest kuuldavasti suures majas käib kogu aeg mingi sagimine-jamamine. Tavaline trennipäev algab kell 7 hommikujooksuga ja varahommikuse veetrenniga + ujumisega. Siis tuleb hommikune puder sisse keerata ja korraks aeg maha võtta. Hommikune trenn on kell 10.30 tavaliselt ja trenni lõpuks on päike päris valus juba. Lõunat sööme 13.00 ja siis ca. 3-4h aega päikest võtta ja lebotada. Õhtune trenn on 4-5 paiku ja sellele järgneb aeg-ajalt jõutrenn. Pärast kella 7st õhtusööki võib juhtuda, et minnakse jooksma või vee peale veel. Esmaspäeval oli ka ümberjärvejooks, mida läbinud inimesi ma täpselt ei oska üles lugeda. Igaljuhul Rimmo oli vist 1. ja ajaks 1:04 VMS. Järgnes Sven ja mitte palju hiljem Pets, Kaarel ja mina. NB! Pets tegi võimsa lõpuspurdi vaatamata sellele, et ta vist juba poolel maal punases tsoonis oli =) Meile järgnenuid ma täpselt ei tea, olin ametis kinniste jalgade lahtivenitamisega, rada polnud aastatega kergemaks muutunud... Eile ehk kolmapäeval oli puhkepäev, piirdusime vaid hommikuse trenniga, kus 3x700m tonni sõitu pluss jõud tõmbas siiski lihase suht kinni. Et aga asi puhkepäeva moodi välja näeks, läksime pärast lõunasööki Kaarli ja Olaviga randa. Viljandi beach on suht asjalik, olemas on muuhulgas ka hüppetorn, millel kõrgust vähemalt 5m. Rannas mööduski aeg põhiliselt tornist alla lennates või päevitades. Kaarel muutus veel neegrimaks, mulle ei teinud 4h randa vapsje midagi ja Olavi oli punane nagu maasikas =) Vitsutid ja Viljandi team ühinesid ka hiljem, kes tegid projekti Mihklile-seljale-Estonia-päevitus, aga paraku asi ebaõnnestus. Järgmine kord tuleb blokkeri asemel teip võtta.
Läheneva Pärnu võistluse pärast on koormus juba kergelt alla lastud ja trennid pole väga väsitavad, aga lihased on igal hommikul jube kinni. Õnneks saab Pärnus rohkem lebotada kui võistelda, seega loodame, et asi paraneb. Aja peale oleme sõitnud 500 ja tonni, mis tegelikult peaks 1050m olema. Teiste aegu ma jällegi ei tea, aga hästi olevat sõitnud Sven ja Pets. Meie K-2 500m kukkus 2 korda 1:37,5 kanti, mis annab juba lootust EMiks. 1050m vastutuult osutus kole raskeks ja aeg oli ootuspäraselt jama =) Loodetavasti saan varsti ka laagripilte siia panna või vähemalt lingi anda. Praeguseks aitab, ilmselt tuleb veel täiendusi ka toanaabritelt (Kaarel/Olavi) või hoopis kelleltki teiselt.

...

Trenn

Hollo pani täna trennis Kasparile ja Markelile ära... Tegime 200-seid lõike ja siis Hollo küsis Kasparilt-Markelilt, et kas nad ka Viljandisse (Isorealile) tulevad. Siis nad vastasid, et seal võistlevad ainult juuniorid ja nooremad, nad juba täismehed. Hollo siis selle peale: "Ah õige, te olete ka ju mehed!". Vot =)

PÜHAJÄRVE

http://sport.err.ee/index.php?0&popup=video&id=10031

Kommentaare pühajärvest?!?

Ja ärge olge häbelikud, kirjutage kuidas läks...

...ma siis alustan
tunne ei olnud kõige parem kuna vorm oli just mööda saanud, aga sellegi poolest start oli vägev, mulle tundus, et ainult need kõigevägevamad olid stardis ees (Peeter, Jüri ja Marek) teistega olin vähemalt ühel joonel kui mitte eespool, edasi läks esimese saare juurest juba piinlemiseks.
Aga vähemalt jõudsin lõpuni ja päris viimane ei olnudki.
Ise olen enamvähem rahul. :)

Ja veel Saadjärve laagrist...

Aga markel tahab nüüd, et kirjutaksin Saadu laagrist.
Saadu laagri idee meeldis mulle eriti seetõttu, et ma ei peaks neli korda päevas autoga läbi linna kimama (see on muutunud juba tüütuks). Laagri esimene või eelpäev (pühapäev) oli kohutav - minu sünnipäev. Sugulastele vaja ju näidata, mis asja me seal vee peal teeme. Niisiis võtsime paadid ja suuna üle järve. Aga, nagu Markel juba kirjutas, oli ilm tormine! Keset järve õõtsudes sõudepaadi ja 2 süstaga, mõtlesin, et tore sünnipäev küll, kui nüüd kogu värgiga ümber või põhja läheme. Needsin mõttes ja kõva häälega laagri ideed ja seda neetud järve ja ilma ja päeva jne, kui tuul ja laine meid järjekindlalt pilliroometsa poole kandsid. Markel päästis meie au ning tegi väikse demonstratsioonringi, mida saatsid imetlevad ahhetused ja minu poolt hirmu oiged, sest see polnud selle aerutamise moodi, mida Markel tavaliselt harrastab.
Järgnevad päevad oli aga vesi enamasti peegelsile (kui ujujad seda ei rikkunud). Järvepõhja nägemine ei olnud üldse hirmus, kuni see puhas liivane oli. See isegi lisas kindlust: vesi ei tundunud sügav ning sinna maandumine ei tundunudki nii hirmus. Aga kohati, kus vohas veealune elu - vetikad moodustasid kui kindlusi, mille tornid ulatusid vee pinnale - oli hirmus. Nendesse tornidesse ei tahtnud kuidagi aeru lüüa, et siis ümber minna ning ise nendesse mähkuda. Mina pelgasin veel luike (nagu Tartuski =), kes ülbelt meil silma peal hoidis aeg-ajalt. Kuna ilmad olid superilusad, siis oli rannas rahvast palju. Me jätsime oma sõudepaadi tavaliselt kaldasse, ja miskipärast tundsid kohalikud inimesed ennast kohustatud olevat meie paati valvata: isegi kui ülejäänud rand tühi, roniti meie paadi juurde, et sealt vette minna või paadi juurde passima jääda.
Markel, edev nagu ta on, tahtis šokolaadipoisiks saada ja keeldus kategooriliselt päevituskreemist. Selle faktor oli 4, nii et kaitseefekt väike, aga Markel oli veendunud, et seda kasutades ei jää päike üldse külge. Selle tulemusena sain terve laagri teise nädala tema seljalt nahka maha kiskuda ning turja osa oli ilusalt laiguline. Trennid algasid meil tavaliselt paadi sisepesuga, kuna ööga leidsid mitmed elukad süstad hubased elupaigad olevat: teod, ämblikud, kõrvahark, mingi koiliblikalaadne suur elukas, konnapojad (need eelistasid minu paati ja ükskord oli neid umbes 20 - pärast pesu korraldasin neile päästeoperatsiooni, jah ma tean, et nad oskavad ujuda) ja muud putukad. Sagedasemad külalised olid siiski teod. Neid oli paadis nii 10 kanti. Mina leidsin ükskord sõidu ajal veel ühe paadis olevat, puusa juures (vist olin teda ka natukene muljunud) ja Markel avastas ühe pärast trenni tagumikul pükste küljest. Poe juures, kus pikk paadisild on, seal olid kõvad mehed, kelle vanaemad pidid kiiremini sõitma kui meie - see oleks tore vaatepilt. Siis, kui meil puhkepäev oli, nägime Kevinit, kes õpetas vist järelkasvu välja. Õnnestumine laagris oli ka see, et õpetasime oma koera ujuma. Kuigi laagri suurem eesmärk - harjutada lainega sõitu - jäi laine puudumise tõttu saavutamata, oli siiski väga chill ja mõnus teha trenni sõltumata baasi lahtiolekuaegadest.

Markeli laager Saadjärvel

Laager algas 2 nädalat tagasi laupäeval, ma ei mäleta täpselt mis kuupäev siis oli, aga algus oli võimas. Kõigepealt ootasime pärast laupäevast trenni baasis transporti, et paadid saadjärvele saada. Meil olid raamid ka olemas, Kaarel laenas (suur tänu talle) need olid küll ise tehtud aga meie arvates (minu ja Beriti) sobisid väga hästi. Aga kui meie transport kohale jõudis, siis selgus, et neid raame pole võimalik BMW X5 panna, õigemini võimalik oli, aga siis oleks reelingud ära rikkunud, niisiis pidime midagi muud välja mõtlema, kuidas viia, sest baas oli juba kinni. Lõpuks jõudsime sinnani, et panime paadid auto salongi, nad rippusid küll oma poolteist meetrit üle serva, kuid korralikult kinni, sai paadid ära viia.

Mõtlesime kohe esimesel päeval ära proovida järve mõnud, kuigi need eriti kaua ei kestnud. Järvel oli laine, mis algul tundus üsna selline rahulik, laine murdus küll aga midagi hullu ei tundunud. Kui paati sai istutud siis sain aru, et laine on suurem kui Harkul kogetud, põrkas ka kaldast korralikult tagasi nii oli sama tore tunne kui sõita Harkul esimesel rajal. Tegin väikese ringi nö. ellujäämisringi ja sellega oli see trenn ka lõppenud.

Edasi oli veel paar päeva sellist väiksemat lainet nii 20-30 cm, aga mida päev edasi seda vaiksemaks ilm muutus ja teisel nädalal oli ainult ühel päeval laine ja seegi ulatus vast maksimaalselt 30-ne cm-ni. Vahepeal käisin paar korda linnas ka trennis Kaspariga kahest sõitmas, aga muidu oli täitsa laagri moodi. Mis muidugi mulle meeldis oli see, et trenni kellaaega sai ise valida ja nii oli meil esimene trenn kell 9.00 hommikul ja õhtune trenn ei alanud kunagi enne viit. Üritasin isegi paar hommikut hommikujooksu teha ja pärast ujuma minna, aga kui jooks tehtud ja vette pidi minema siis... Väga vette ei tahtnud minna kuna vesi oli üsna külm. Mõtlesin, et kui kohe kiiresti krooli hakkann ujuma siis pole midagi hullu, aga nii kui vette hüppasin ja ujuma hakkasin oli kops koos tahtsin väga veepeale saada, kogusin ja proovisin uuesti aga ikka sama, lõpuks lõin käega ja ronisin välja, sellega minu ujumised ka selles laagris lõppesid.

Sellega lõpetan oma pajatused praegu, kui midagi meelde tuleb siis lisan...

Juunioride eestikad

võistlustulemused leiad siit

edu kõigile!!!

Bochum

Läti juunioride tulemusi leiab siit

Kes tahab, saab vaadata Bochumi tulemusi siit (kuigi ma seda lehekülge miskipärast lahti ei saa, aga proovige teie)

Sprinta diena tulemused saab siit

Lõpetamised

Meil on mõned gümnaasiumi lõpetajad kah!!!
Õnnitleme siis Erikut, kes lõpetab Kommertsgümnaasiumi ja Magnus, kes lõpetab Treffneri.
Eriku lõpetamine on homme kell 16.00 Tasku koverentsikeskuses, Magnuse lõpetamine on esmaspäeval, kellaaeg veel teadmata.

Tampere, Rasmuselt

Esmajärjekorras siirad kaastundeavaldused Kaberneeme ohvrite lähedastele.

Edasi aga muljeid Tamperest, mis õnnetu sündmusega samal ajal oli.

Startisime reedel juba harjumuspäraselt jama ilmaga kodumättalt Eestimaalt, vihma sadas Tallinnani ja ka Soomes kiirteel kihutades oli ilm kurjakuulutav homse võistluse suhtes. Mingi ime läbi leidsime hotelli Tampere suburbiast kiiresti üles, tänuavaldused siinkohal TomTomile. Hommikul saime kenasti rootsi lauas süüa (mis on võrreldes Slovakkiaga juba suur edasiminek) ja võistluspaika sõitsime puhanutena, tunne oli hea... Ilm ei olnud hea. Laine kerkis harku-sarnaseks ja küljetuul kakkus paati raja peal viltu. Aeg-ajalt sadas ka vihma ja keset seda ligast roppust läksime esimesse starti (juuniorid K-2 500m). Stardipauk käis ja aer lendas. Kaarli käest paraku. Ajaliselt sõitsin nii aeglaselt viit sotti viimati poiste d-klassis vist =). Aga õnneks regasime end ka meeste sõitu, mis 15 mintsi pärast algas. Seal läks start võrreldes eelmisega hästi ja tõmbasime põtradele koti pähe. Siiski oli sõit paras piin, sest külma vihmaga tõmbas lihas kohe kinni ja viimased 200m oli paneel. Lasime lõpu tempo pealt nagu Narva sprinterid, mis ilmselt nägi päris kole välja. Aeg tuli jama nagu sitale ilmale kohane. Aga võit on võit. Saime kätte ka esimesed plönnid, kusjuures autasustamisele jooksime otse riietusruumist (mina nagu mingi parm paljajalu ja dressides). Edasi tuli Kaarli 1000m ühesel, kuhu ma õnneks minema ei pidanud. Ilm suutis siiski veel sitemaks minna ja ma nautisin Kaarli piinlemist soojas autos Green Day saatel :). Pidu jäi aga lühikeseks, sest pooleteise tunni pärast pidime kahesega pikka maad sõitma minema. Konkurendid olime 500 peal ära hirmutanud ja pika maa peal lasime uhkes üksinduses oma ringid ära... Ja finišis öeldi, et üks ring on veel. No mitä f***i nyt, oli reageering, aga sõitsime kohusetundlikult ka viimase ringi, mille lõpuks said ka korraldajad aru, et meil tegelikult oli distants juba läbi. Selle kompenseerimiseks saime lisaks plönnidele ka kokkupandavad (padjaga!) toolid. Jäime esimese päevaga tänu toolidele ülirahule. Edasi juhatasid meid mingid Soome aerutüdrukud (kes algusest peale väga aktiivselt suhtlemas käisid) meid kuskile buffet-restosse, kus saime 10 euro eest pizzat ja muud head-paremat nii palju kui tahtsime näost sisse ajada. Pärast tunnist söögiorgiat oli meil väga paha olla ja läksime hotelli seedima. Õhtul läksime veel linna peale kolama ja reidikaid tegema =). Hotellis saabus aga kurb sõnum Markelilt, kes Eesti sündmusi vahendas.

Teine päev algas hotelli rootsi lauas, kus isu oli minimaalne eilse buffet' pärast. Pressisime siiski mõned võileivad endale sisse ja läksime järve äärde. Ilm oli (üllatus-üllatus) paranenud. Tuul oli väiksem ja vesi oli sile. Esimene start oli 200m juuniorid, mille me soojendussõiduna läbisime. 10 mintsi pärast startisime meestega. Et aga me pole harjunud koha pealt startima nagu se Soomes tavaks on (!), siis jäime paadiga kohe maha. Distantsisõiduga uhasime teisele kohale, aga mingid soome pässid olid siiski kiiremad, ise rahule ei jäänud. Ja siis tuli minu ühene... Tegin juba soojenduse ajal lolluse, sest harjutasin niigi hommikusest pumbast sooja lihasega starte, aga oleks pidanud distantsisõitu laskma ja paadiga harjuma. Et ma käisin viimati ühesega vee peal Eestis, ei lülitunud ma korralikult ühese peale ümber. Start oli vägev, aga kui tavaliselt läheb raskeks 350m peal, siis nüüd läks 100m peal. Sellest pisiasjast end mitte häirides pressisin 400ni kinnise triitsepsi ja seljaga, aga see oli ka minu maksimum. Tulemus (mida on väga mark tunnistada) oli teine koht. Kahese tonnis oli tunne juba parem ja omast arust tegime supersõidu. Nagu tavaliselt, kui tunne on hea, siis kunagi head aega ei tule. Nii ka seekord. Leppisime ajaga ja panime end ühese pikaks maaks valmis. Paras tüdimus oli juba tekkinud, sest sõite oli juba 4 tükki selja taga. Stardis läks mul kohe raskeks, aga õnneks oli sõber Kaarel mu kõrval, kellele ma end lainele haakisin. Enne esimest pööret mõtlesin veel kahele juhtivale soomlasele jelgavat teha ja sisekurvi süstida. Mu projekt siiski ebaõnnestus ja ülejäänud distantsi lasime kahekesi kahe soomlase järel (vahe kogu aeg mingi 50m). Ühele lainele ujunud juuniorile suutis Kaarel siiski minu ebaõnnestunud üritust korrata ja seekord edukalt. Kaarel pressis vaest poissi 20m pöördest edasi ja siis küttis kiirendusega mulle järgi. Minul oli muidugi nalja nabani. Lõpus tegime sümboolse spurdi ja oligi sõit läbi. Siis kobisime sauna ja järve ujuma ning sültidena mõtlesime, et täna buffet ei taha. Läks siiski teisiti. Hiina toidu buffet's sõin end jälle täiesti täis ja siis tuli hiinlasest kelner magustoiduga. Pressisin ka selle sisse ja kogu tee Tamperest Helsingisse oli mul paha olla. Helsingis tegime linnaekskursiooni ja siis laivalle. Edasi möödus kõik koduselt. Kõht on siiamaani hiina toitu täis...